Ketaspidur tahtis teha eestikeelset plaati

Ansambel Ketaspidur ehk (vasakult paremale) Jan Pillav (kitarr, laul), Teet Leis (kitarr, laul), Taavi Bergmann (trummid) ja Levo Jõgiaas (bass, laul). Bändi on lisandunud ka Kaspar Kadastik (süntesaator, laul), kes selle foto tegemise ajaks paraku kohale ei jõudnud. Foto: Muffik

Maakeelset reibast pop-punki viljelev Ketaspidur esitleb peagi oma kauaoodatud esimest täispikka heliplaati «Siin ja nüüd».

Ketaspidur sündis bändist praeguseks lahkunud kitarristi Priit Oksa organiseerimise tulemusena 1999. aastal Karksi-Nuia gümnaasiumis kolmeliikmelisena. Tänaseks on tal ette näidata esinemised koos Terminaatori, Tuberkuloitedi, No Big Silence’i, Vennaskonna, Blindi ja J.M.K.E-ga, üks EP, üks singel ja nüüd siis ka esimene stuudioalbum.

Bändi laulja ja bassimees Levo «Leff» Jõgiaas, millise linna bändiks te end praegu peate?

Alustasime oma tegevust Karksi-Nuias, aga praegu oleme üle-eestiline muusikaline üksus: Jan elab Sauel, Teet Koigis ja Taavi Karksis ning mina elan Viljandis.

Kust te endale nime leidsite?

See on juba lausa ajalooline küsimus ja vastus sellele on ka ajalooline. Kui umbes kümme aastat tagasi alustasime, tuli kusagilt pakkumine, et vot Ketaspidur oleks üks üdini Eesti nimi. Nii see jäigi.

Teie esimene heliplaat tuli välja täitsa hea ja stiilipuhas. Küllap on debüütalbum bändile hindamatu väärtusega, nii nagu isadele-emadele on elu tippsündmus esimese lapse sünd.

On küll, jah. See oli eesmärk, mis sai endale seatud kohe algul ja mis realiseerus alles nüüd, sest tähtede ja Marsi seis oli õige. Kui aus olla, pole üldse halb, et see nii hilja juhtus.

Kui kaua plaadiga aega läks?

Lindistamine algas tänavu 1. jaanuaril Downtowni stuudios Tallinnas. Et plaat tuleks täpselt niisugune, nagu olime tahtnud, venis selle väljaandmine oktoobrisse. Nii et meile sobiliku saundi ja kõla saamiseks pidime hulga aega ohverdama.

Kui nüüd sellele tööle tagantjärele vaadata, siis kas oleksite võinud midagi teistmoodi teha?

Kindlasti. Stuudios olles õpid väga palju ja tagantjärele mõeldes teeks nii mõndagi teistmoodi. Aga sel hetkel, kui sa seal stuudios oled, teed täpselt nii, nagu oskad. Nüüd oleme hoopis targemad ja uus plaat tuleb kindlasti teistsugune kui see.

Kui tahta midagi plaadile tehniliselt ette heita, võib nentida, et kindla käega produtsent oleks tõenäoliselt abiks olnud.

Eestis on sellist stiili muusikat lindistada ja produtseerida väga raske — enamjaolt tehakse stuudiotes ju ikka popmuusikat. Kui tahad saada professionaalset tulemust, peab vaatama piiri taha, nagu teevad Eesti tipprokkbändid. Muidugi peab olema ka palju priskem eelarve.

Ega praegusel mp3 ajastul juhtumisi sellist hirmu teki, et pigem tõmmatakse teie lugusid kuskilt tasuta, kui hakatakse plaati ostma?

Hirmu küll ei teki. Isegi huvitav oleks vaadata, kas kusagilt netist juba on võimalik plaati alla tõmmata. Kõigile mp3 sõpradele on meil ka see variant, et internetist saab kätte kogu plaadi sama hinna eest, mis see maksab poes.

Ise ma soovin asja ikka füüsiliselt käes hoida. Pealegi saab plaadile poest ilusa raamatu kaasa.

Teete muusikat, mis kvalifitseerub pop-pungiks. Paljudele muusikakriitikutele on termin «pop-punk» päris karm sõimusõna. Kuidas te selle stiili leidsite ning miks olete sellele truuks jäänud?

Kui aus olla, siis ega me ise oma stiili väga täpselt tea. Tänapäeval on raske ennast kuhugi liigitada. Kui keegi tahab teada, mis stiili me õieti viljeleme, siis tulgu parem kontserdile ja otsustagu ise.

Teeme niisugust muusikat ikka sellepärast, et see on meile huvitav ja lõbus. Meil pole kunagi olnud väga tõsist esinemist, nii et keegi laval ei liigu ning kõik mängivad oma osa monotoonselt ära ja kõik. Kontsert peab olema kuulajale positiivne elamus, ta peab ennast pärast seda hästi tundma.

Kui kerge on Viljandimaa bändil albumit üllitada? Või pole tänapäeval geograafiline asukoht enam oluline?

Plaadi üllitamine on ikka väga raske — kõik käib ju Tallinnas. Kui elaksime pealinnas, oleks see album välja tulnud palju rutem ja usun, et ka tulemus oleks törtsu parem. Puudu on asjalikest inimestest, kes teavad, kuidas nuppe keerata.

Viljandis on suurepäraseid stuudioid, aga kui seal lihtsalt ei ole selle stiili austajaid, on neile võimatu seletada, mida me saada tahame.

Igal juhul plusspunktid teile selle eest, et eesti keeles laulate. Paljud noored muusikud ei häbene otse välja öelda, et eesti keeles ennast väljendada on nõme.

Eks meil ole ka olnud võitlusi keele pärast, aga meie trummar on olnud see, kes meid nendel hetkedel aidanud on.

Eesmärk teha eestikeelne plaat on täidetud ja panus eestikeelsesse muusikasse antud. Eks aeg näita, mis edasi saab.