Endine prints näeb päikest vaid kikivarvul

Tulevane tantsupedagoog Kalmer Liimets veedab suurema osa ajast Viljandi kultuuriakadeemia keldris ning loodab sealsamas kunagi juhendada tantsutudengeid. Foto: Elmo Riig / Sakala

«Ühel päeval võtsin spordikoti õlale ja läksin, ilma et oleksin kellelegi rääkinud. Ütlesin, et käisin teatrikatseid vaatamas,» meenutab Kalmer Liimets 2009. aasta suve. Pärast seda pole miski enam endine.

Nüüd veedab peagi 25-aastaseks saav Kalmer Liimets suurema osa ajast Viljandi kultuuriakadeemia keldriruumides — kord rullub uhkes üksinduses mööda põrandat, kord sirutab ja venitab end eeskujulikus rivis stange ääres seistes, kord tõstab partnerit, kord väänleb hullumeelse kombel.

Tihtilugu väljub ta keldrist üksnes selleks, et minna koju sööma või magama. Kui temalt eraelu kohta pärida, tuleb kiire vastus: eraelu ongi seal keldris ja millekski muuks aega ei jätku.

See pole siiski alati nii olnud. Kunagi tahtis praegu tantsupedagoogiks õppiv Liimets hakata hoopis füüsikuks. Gümnaasiumis oli füüsikale keskenduda tema sõnul oodatust paraku tunduvalt keerulisem, mistõttu ta valis reaalainetega tegelemise asemel kaunid kunstid.

Võistlustantsija ja võluv prints

«Minu algklassiõpetaja oli tantsuga tegelnud ja õpetas ka meid. Nüüd on hea resümeesse kirjutada, et olen neli aastat võistlustantsu teinud,» meenutab Kalmer Liimets aega, mil ta käis veel tollases Männimäe lasteaias-algkoolis. Sealt sai ta tantsupisiku, mille mõjul läks ka Jakobsoni gümnaasiumis õppimise ajal rahvatantsurühma.

«Kuskilt jõudis minuni arusaam, et rahvatantsus käiakse üksnes selleks, et tantsupeole pääseda, aga iga nelja aasta tagant peetava peo jaoks pidevalt trennis käia tundus liiga pingutav,» seletab Liimets, miks ta rahvatantsuga pärast kaht aastat lõpparve tegi. Tantsupeol jõudis ta korra siiski ära käia, nii et päris maha visatud see aeg ei olnud.

Kaheksandas klassis asus Kalmer Liimets õppima Viljandi maagümnaasiumis. Seal irdus ta mõneks ajaks tantsust ja hakkas vaatama teatri poole. Viis aastat näiteringis osalemist viisid ta Ugala lastestuudiosse, kus noormees mängis kolm aastat igas etenduses printsi.

«Olin prints «Lumivalgukeses» ja «Tuhkatriinus». Neil oli meesosatäitjatest puudus ja mina kui kõige vanem meessoost näitlejahakatis sobisin printsiks täitsa hästi,» ei tähtsusta ta oma osatäitmisi üle. Sõbrad ja tuttavad arvasid kindlalt, et Kalmer Liimets hakkab ühel heal päeval just näitlejaks.

Gümnaasiumi ajal avastas Kalmer Liimets teatri kõrvalt taas tantsimise. Ta hakkas
S-stuudios tegelema svingtantsu ja lindy hop'iga. Peale teatri ja tantsu jätkas ta laulmist, millega oli tegelnud juba põhikooliajast peale Viljandi Ten Singi noortekooris.

Kümmekond aastat on Liimets kuulunud ka Viljandi Jaani kogudusse. Selle kaudu saigi ta tuttavaks toredate norralastega, kes jagasid viljandlastega oma tantsukirge.

Mõtte tegelda reaalainetega oli Kalmer Liimets gümnaasiumi viimaseks aastaks maha matnud. «Üks Jaani kiriku kaudu saadud norra sõber käis mul külas ja küsis, mida ma edasi teen. Vastasin, et mul on kolm varianti, millest üks on õppida tantsu. Olin käinud mitu korda Norras ja sellesse meeletult armunud, nii et tahtsin sinna minna. Mõtlesin ka piiblikooli astumisele, sest olin päris kaua kirikus olnud,» räägib Liimets.

Norra kaudu tantsu juurde tagasi

Sõber kiitis Norrasse mineku mõtte heaks ja Kalmer Liimetsale hakati ühte tantsuga tegelevasse piiblikooli kohta organiseerima. 2005. aasta veebruariks oli noormehel selge, et ta veedab aasta piiblikoolis tantsu õppides.

Sealt naastes tegeles Liimets kõige ja mitte millegagi, kuni otsustas viimaks 2009. aastal, neli aastat pärast gümnaasiumi lõpetamist, et aeg on oma eluga midagi peale hakata.

«Et olin Ugalas kaks aastat hommikust õhtuni proove ja etendusi teinud, tundsin, et see valdkond on ennast ammendanud. Pere ja sõbrad avaldasid kummatigi survet, et peaksin näitlemisega tegelema,» meenutab Kalmer Liimets kahe aasta taguseid valikuid. Pilli ei osanud ta enda jutu järgi muusika õppimiseks piisavalt hästi mängida ja nii jäigi vaid tants.

Läbi vigastuste tähtede poole

Katsetele läks Kalmer Liimets tuttavate teadmata ja julges oma erialavalikust rääkida alles siis, kui oli Viljandi kultuuriakadeemiasse vastu võetud. Nüüd on ta tantsu õppinud juba peaaegu kaks aastat. Kui küsida, kes temast saab, kui ta suureks kasvab, vastab Kalmer Liimets surmtõsise näoga: «Keevitaja.»

Tegelikult saab temast nelja-aastase õppimise järel tantsupedagoog. Võimalus on omandada lisadiplom koreograafia erialal, kuid noormees pole kindel, kas hakkab selle poole pürgima. Tegelikult pürib ta hoopis suureks teejuhiks ja õpetajaks — vigastele.

«Arvan, et nelja aasta pärast ei saa minust veel kedagi, aga tahaksin edasi õppida. Mu unistus on õppida füsioteraapiat või tantsumeditsiini. Ma isegi ei tea, kuidas seda täpselt nimetada, aga Eestis seda ei õpetata,» räägib Liimets oma plaanidest.

Ta ütleb, et ei tahaks olla tantsija ega õpetaja, vaid pigem arsti moodi: inimene, kes on iga päev tantsutudengitega koos koolis ning jagab neile näpunäiteid, mida teha, et ei tekiks vigastusi, ja mida võtta ette siis, kui need on tekkinud.

«Kui keegi väänab jala välja või mõrastab luu, ei saa ta tihti arugi, et midagi on juhtunud — lihtsalt tunneb, et on valus. Tantsijal on kogu aeg valus. Kui ta ärkab hommikul, ilma et valu tunneks, on ta surnud. Selline on praegune praktika,» nendib tulevane tantsupedagoog tõsiselt.

Tema sõnul on Eestis ja kogu maailmas puudus nendest, kes hoiaksid tantsijatel silma peal ja suunaksid nad vajaduse korral arsti või füsioterapeudi juurde. Just selline inimene tahaks Liimets kunagi olla.

«Tahaksin saada Teili Kiviks, aga Viljandi kultuuriakadeemias,» naerab Kalmer Liimets. Füsioterapeut Mikk Pärna nimetab ta põhjusega. Vigastanud esimesel kursusel meniskit, käis ta suvel põlveoperatsioonil. Pärast vigastust ja operatsiooni maadles noormees kahtlustega: mis temast saab ja kas ta üldse kunagi tantsima hakkab?

Kirurgidest ei olnud abi. Nii mõnigi soovitas edasi tantsida. «Võid ju alati lõpetada, kui hullemaks läheb,» laiutasid nad käsi. Lõpuks jõudis tudeng omal käel füsioterapeutide juurde ja leidis, et tegelikult ei tea paljud tantsijad, kuidas ennast hoida.
«Nüüd unistan sellest, et oskaksin teistele öelda, mis harjutusi teha, et hoiduda osatamast riskikohta, ning mida võtta ette siis, kui oled vigastatud,» räägib Liimets.

Tantsijana pigem füüsiline kui tunnetuslik

Kultuuriakadeemia keldris veedetud aja jooksul on Kalmer Liimets tutvunud mitme tantsustiiliga, millega polnud enne kokku puutunud. Ühtlasi on ta uuendanud tutvust nendegagi, mida on teadnud juba varasemast. Sõbraks on ta saanud ka balletiga.
«Balletitantsijat ei saa minust muidugi kunagi: selleks on liiga hilja ja mul pole eeldusi. Tehnikaga on aga nii, et vaataja ei pea loodetavasti silmi kinni panema, kui ma tantsin. Ise näen endas suurt arengut,» sõnab Liimets mõtlikult.

Kalmer Liimets ei arva, et liibuvates pükstes laval kargavaid meestantsijaid kuidagi imelikult vaadataks. «Ma ehk ei oska inimesi nii hästi lugeda, et mõistaksin nende reaktsiooni, kui ütlen, et õpin tantsu. Erilisi eelarvamusi ma kohanud ei ole,» mõtiskleb ta. «Mis seal siis ikka on: üks õpib keevitajaks, teine tantsijaks. Kui viis poissi õhtul sihitult koos jalutavad, tundub see mulle kahtlasem kui tantsusaalis koos trenni tegemine.»

Tantsijana on ta enda sõnul kohmakas, paks ja võimetu. Ta peab end pigem füüsiliseks kui tehniliselt puhtaks, pehmeks ja tunnetuslikuks. Tihtilugu pole tema liigutused nii ökonoomsed kui teistel, kes ei kuluta ehk nende peale nii palju energiat. Liimets tasakaalustab oma tehnilised puudujäägid füüsilise jõuga.

Lemmik on improvisatsioon

Koolis õpetatavatest arvukatest tantsustiilidest ja ainetest meeldib talle enim improvisatsioon. Selles tahab ta alati osaleda ja tunneb end mugavalt. Üleüldse on ta õnnelik, kui saab tantsida. Just selle tunde nimel veedabki ta päevi akadeemia keldriruumides: läheb juba varavalges, et pärast pimeda saabumist koju tagasi pöörduda.

«Näen päikest ainult siis, kui kikivarvukile tõusen,» naerab Kalmer Liimets oma päevast rääkides ja on vaba aja kohta käivale küsimusele vastates üsna irooniline. «Kui tulen kell 22 koolist ja pean kell 8 või 9 jälle seal olema, on vahepealse aja sisustamisega maadlemist küll.»

Ta nendib, et valitud eriala on raske ja nõuab ohvreid, kuid need on seda väärt. Viljandis sündinud ja kasvanud, on Kalmer Liimets siin rahul ja kuskile kaugele enam ei kipu. Kui minna, siis ehk korraks õppima, et pärast jälle naasta — tantsu ja tantsijate ning võimalike vigastuste juurde.