Muusikatähti kolmekümneks aastaks

Rock Hotel bändi algusaegadel. Pildil vasakult Heigo Mirka, Harry Kõrvits, Ivo Linna, Andres Põldroo ja Margus Kappel. Foto: Erakogu

1970. aastate lõpul telesaate «Muinaslood muusikas» vahendusel suure hulga eestlasi ingliskeelse rock’n’roll’iga nakatanud Rock Hotel on jõudnud oma kolmekümnenda verstapostini.

«Sakala» uuris legendaarse ansambli laulja Ivo Linna käest, kuidas on grupp andekaid muusikuid suutnud nii kaua ühtsama rida ajada ja kuidas sedavõrd paljud nende esitatud lood rahva südamesse on jõudnud.

Ivo Linna, 1981. aastal kirjutas Vahur Kersna Võrumaa ajalehes, et kolm aastat tegutsenud Rock Hotelil on säde silmist kadunud. Kas oli nii? Kas olete tõesti sellest ajast saadik teinud rasket ja tuima tööd?

(Naerab.) Usun, et Vahur Kersnale oleks see väike psühholoogia valda kuuluv pähkel pureda: miks me vastupidi tema ennustusele oleme selle aja õnnelikult koos püsinud?

Ma isegi mäletan seda Võru Kandles antud kontserti, millest Kersna tollal kirjutas. Seal oli mingi tohutu jama võimendusega, nii et meil oli kehv olla ja publikul samuti. Aga see pole öeldud vabandusena. Meil on olnud nii paremaid kui halvemaid päevi, kuid kõik need 30 aastat on olnud meile väga meeldiv koos veedetud aeg.

Ei juhtu just sageli, et tuntud, kolmekümnendates aastates muusikud oleksid kokku tulnud, bändi teinud ja aastakümneteks tegutsema jäänud. Mis teid niimoodi sidus?

Saan rääkida vaid enda eest, aga põhjusi on mitu. Üks neist kindlasti see, et meile meeldib see stiil, nostalgiline rock’n’roll. Me kõik olime selleks ajaks, kui bändi lõime, enam-vähem sama kaua kogemusi korjanud.

Kahtlemata on kollektiivi puhul tähtis, et huumorimeel oleks kõigil liikmetel ühesugune. Rock Hotelis see niimoodi on. Meil on ka sarnane suhtumine elunähtustesse, inimestesse ja poliitikasse.

Kuidas teie repertuaar on kujunenud? Suurem osa teie lauludest on ju välismaiste lugude kaverid.

Eks me ole neid spontaanselt valinud: kui kellelegi on mõni lugu meeldinud, oleme selle enamasti ka ära teinud.

Mitu meie laenulugu on pärit Soomest. Näiteks «Ühe õhtu tähed» kuulus Leena Nilssoni repertuaari, kusjuures ma ei ole sellest lauljast ei enne ega pärast midagi kuulnud. Ma arvan, et Soomes ei tea seda laulu mitte keegi. Sama lugu on küllap ka teise põhjanaabritelt laenatud lauluga «Aeg meid muutnud on».

Mis on selle saladus, et teie esitatavad kaverid kõlavad vähemalt sama hästi kui originaalid, samas kui Eesti popmuusikast on teada niisuguseid välismaa lugude töötlusi, pärast mida ei taha enam isegi originaali kuulata? Kas võib see saladus peituda õnnestunult eestindatud sõnades?

Paraku on sõnad tõesti jube tähtsad ja kaverite tegemisel suurimad murelapsed. Ingliskeelne tekst on rock’n’roll’is sujuv ja kui õnnestub eestikeelne tekst kõlama saada, muutub laul eesti rahvale omaseks. Võtkem kas või seesama «Kikilips». Lõbus tekstike, esmapilgul mõtled, et mis ta ikka nii väga on, aga oleks huvitav teada, kui suur osa Eesti publikust teab laulu «Lucky Lips», mida esitas Cliff Richard.

Usun ka, et Soome laul «Kätte on jõudnud suvi» on Eestis tunduvalt populaarsem kui Soomes.

Miks on teil nii vähe originaalloomingut?

Saime iseenesest kuidagi aru, et meie ansambel on tulnud kokku selleks, et mängida rock’n’roll’i. Me ei ole maailmavalutajad ega ka maailmavallutajad ja meie eesmärk pole olnud omaloominguga kuidagi inimkonda paremaks muuta.

Kas bändi juubelituuri kontsertidel on oodata traditsioonilist või pigem üllatavat kava?

Eks ikka traditsioonilist. Kogemused on näidanud, et kui on tegemist vana artistiga, nagu Rolling Stones, Eagles või Paul McCartney, ootab publik kontserdil vanu häid laule, mille saatel ta on üles kasvanud ning mis on teda soojendanud ja kaitsnud. Seepärast ei hakka me midagi ümber tegema.