Evi Kauri maalide väljapaneku avamisel tuleb meelde Lilian Härma ütlus, et ta peab Kauri kohalikest loojatest üheks andekamaks.
Kunstnik pakub üllatusi
11. oktoober 2008, 08:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellest julgustatuna helistangi meie maalikunsti grand old lady’le ja palun tal tulla piltide keskele oma hinnangut andma.
«Mina ei ole kriitik, olen ise kunstnik ja seega subjektiivne,» lausub Lilian Härm, aga tulemast ei keeldu.
Täpselt kokkulepitud ajal astub ta kunstisaali uksest sisse. Alustame tagumisest saalist.
Nagu tantsivad vaimud
Lilian Härma tähelepanu köidab maal, mis kannab pealkirja «Nõlvak».
«See on midagi uut,» märgib ta. «Ei ole nii realistlik nagu Evi Kauril ikka. Siin võib ka vaataja midagi kujutleda. Oleksid just nagu tantsivad vaimud...»
Järgmine, lillemaal, on hindaja sõnul ilusti tehtud, aga tavaline.
«Vaat «Kased» on jälle huvitav. Hästi kaunis ja raam on väga sobiv — raam peab pildile väärtust juurde andma,» räägib ta.
«Ilusad asjad, ilusad asjad,» ütleb Lilian Härm edasi kõndides. «See on vist jää. Ahaa, ongi «Jääminek»! Mulle tundus jah, et see ei ole päris vesi. Sulanud jää ja pruun roostik. Huvitav, mis värvist Evi Kaur seda pruuni segab? See on just õige toon, minul tuleb kas liiga punakas või…»
Soovituse peale asi välja uurida puhkeb Lilian Härm naerma. «Igaühel on oma saladused!»
Põnev maal on «Õhtupäike». See oleks justkui tagant valgustatud.
Uudne abstraktsus
«Evi Kaur on kõvasti tööd teinud, vist aasta otsa seda näitust ette valmistanud. Kiiremini aga ei saagi niisugust asja valmis — tal on ju nii peen pintslitehnika. Seda ei saa niimoodi niuh-näuh teha,» kõneleb Lilian Härm.
Seejärel peatub ta maali ees, mis kannab pealkirja «Lennud».
«Kunstnik läheb abstraktseks ka, realism hakkab vist tüütama. Siin tundub olevat linnuparv: nagu püüaksid kajakad merest kalu.»
Suurepärane on «Õnnelinnud».
«Need linnud on jälle kujuteldavad. Abstraktse kallakuga pildid on Evi Kauril vist kõige uuemad. Abstraktsus annab palju juurde. Ja siin on tal jälle see pruun, mis mulle nii meeldib! Jaa, see on üks paremaid pilte,» kommenteerib Lilian Härm.
«See siin on kõige nõrgem selles reas,» osutab ta «Kooslusele». «Mitte et see ei meeldiks, aga teised on kõik tugevamad. Lihtsalt merevaade. Ilus pilt küll, aga ei ärata erilisi tundeid. Selle veega siin esiplaanil ma ka väga rahul ei ole. Ähmane ja… Evi Kaur oskab ju palju paremini laineid välja tuua.»