Martin Algus — lõbus mees, tõsised lood

Martin Algus Foto: Erakogu

30. aprillil esietendub Viljandi teatris endise ugalalase Martin Alguse näitemäng «Postmodernsed leibkonnad». Siin näitlejaks õppinud Algus on hinnatud ka tõlkijana.

«Alustame Algusest!» kõlas 1990. aastate keskpaiku Ugala keldrisaalis tihti Andres Noormetsa hääl.

See oli paljudele Viljandi kultuurikolledži teatrikateedri esimese lennu tudengitele erialatunni hakatuses kergendust pakkuv lause. Nimelt oli siis selge, et etüüdiga peab lavale minema teatritudeng Martin Algus ja esimesena püünele minek ei vaimustanud kedagi.

Martin Algus kandis tollal kauboisaapaid ja kulukaid ning armastas laulda iseloomuliku iniseva häälega kitarri saatel ansambli Guns N’ Roses «Patience’it». Alguse etüüdidest kumasid tihtipeale läbi Hollywoodi vesternite teemad: tema viskist lehkava kangelase Joe Sanchese juurde võisid suurema vaevata kujutleda tuules tuiskava kõrbeliiva ja veereva saksauulipõõsa.

Lennukas fantaasia

Martin Alguse etüüdid jäid meelde eelkõige huvitava ja mitmetahulise süžee tõttu. Ta suutis laval mõelda väga kiiresti ja ootamatus suunas, mistõttu tema ja kursusevend Meelis Rämmeldi improvisatsioonilised paarisetüüdid olid alati erialatunni lõbusamaid osi.

Kui Andres Noormets küsis sõnadeta etüüdi järel nagu ikka, mis juhtus, võisid olla kindel, et juhtus palju rohkem, kui keegi suutis aimata. Tihti paistis etüüdi lõpp üllatavat ka loojat ennast. Algusel oli suurepärane oskus keerata teiste absurdini viidud naljale peale veel üks, täiesti ootamatu vint.

See kõik oli umbes 15 aastat tagasi.

Hindab draamat

Kohtun Martin Algusega külmal veebruaripäeval Tallinnas ühes Rotermanni kvartali kohvikus. Mu kursusevend töötab kõrvalmajas reklaamibüroos Age.

Pole just palju neid, kelle välimus aastatega nii vähe muutub. Kitarri ja kauboisaapaid küll ei ole, kuid muidu oleks aeg justkui seisma jäänud.

Ka siis, kui rääkima hakkame, ei paista midagi eriti teistmoodi olevat: Martin Algus on endiselt sorava ja asjaliku jutuga, mida aeg-ajalt katkestavad talle omased kõlavad naerupahvakud, mis lõpevad sama ootamatult, kui algavad. Igati lõbus sell nagu kooliajalgi.

Üllataval kombel kõneles Alguse 2007. aastal valminud esiknäidend «Janu» alkoholismist ja tema teisedki draamad käsitlevad tõsiseid probleeme. Sama lugu on paljude tõlkematerjalidega. Ega populaarne telesari «Ühikarotidki» ole koomilistest seikadest hoolimata pealiskaudne meelelahutus.

«Hea näitemäng peab olema mitmetahuline: et selles oleks teravuse kõrval ka huumorit. Läbipõimunud mitmetahuline draama on mulle kõige huvitavam,» tunnistab Martin Algus ning lisab, et kui kirjutama ajendab teda mingi traagiline allhoovus, siis traagika taga peituv absurd võib mõjuda koomilisena.

Esiktöö lähtus elust endast

Esimene näidend «Janu» lähtus elust enesest. Selles kirjeldatud lugu — väikelinna edukas ärimees, kelle pereelu oli väliselt korras, vannub alla alkoholile — juhtus autori sugulasega tema enda silme all naabermajas.

«Otsisin materjali, mida teatrile tõlkida, aga peas kummitasid mitmesugused teemad,» kirjeldab Martin Algus, kuidas temast sai näitekirjanik.

Ta kirjutas seda näidendit rõõmu ja masenduse vahel pendeldades mitu aastat.

«Et meie suguvõsas on olnud alkoholiga probleeme, hakkasin mõtlema, mis see viinaisu üldse on. Kas inimene joob sellepärast, et tahab, või tuleneb see geenidest või millestki muust? Ühtäkki jõudsin äratundmiseni, et inimene võib täita alkoholiga tühimikku, mis tekib elujanu kadudes. Kui leidsin sellele pildireale filosoofilise dimensiooni, oli näidend olemas,» meenutab ta.

«Janu» jõudis näidendivõistluse kaudu kunagise kursusejuhendaja Andres Noormetsani, kes otsustas selle lavale tuua. «Mul oli väga hea meel, kui Andres kirjeldas, kuidas tema «Janu» ette kujutab. Ehkki minu kujutlusest erinev, meeldis see teatrikeel mulle väga,» kirjeldab Martin Algus ja lisab, et on tore lasta end üllatada — näha oma lugu justkui esimest korda.

Sama suure huviga ootab ta nüüd, mida võtab Taago Tubin ette tema teise näidendi, «Postmodernsete leibkondadega», mis räägib tänapäeva äärmuslikest peresuhetest ja igatsusest olla armastatud.

«Jätsin sellesse juba kirjutades tõlgendamisvõimalusi. Et anda lavastajale vabad käed, pole remarke peaaegu üldse. Tal on töötamiseks vaja ainult dialoogi.»

Pusle kokkupanek

Martin Algus on lapsest saati tahtnud midagi kirjutada ja tõlkimine oli justkui aseaine.

«Tõlkima hakkasin Ugalas esialgu lihtsalt huvist: leidsin põneva materjali ja adusin, et keegi eestindab selle varem või hiljem,» meenutab Algus. Praegu on tal tõlgitud üle 30 näidendi, millest enamik on jõudnud lavale. 2005. aastal tunnustati teda Aleksander Kurtna tõlkepreemiaga.

Mitmekülgne teatrimees tunnistab, et otsis tõlkima asudes uusi asju, mis pakuksid pinget nii lavastajaile kui publikule. Nõnda avastaski ta Mark Ravenhilli («Shopping and Fucking») ja David Greigi («Kosmonaudi viimane teade ühele endises Nõukogude Liidus elavale naisele, keda ta kunagi armastas»).

Tõlkimine on tema sõnul põnev, teise närviga töö, mis meenutab pusle kokkupanekut. «Pead olema täpne, ilmutama autori suhtes lugupidamist, aga viimistlema materjali eesti keelele sobivaks. Teatrikool ja tõlkimine on andnud kirjutamiseks hea ettevalmistuse. Tõlkima hakates tajusin, et näitlejatöö aitab mind,» selgitab Martin.

Ugalast läks hea tundega

1997. aastal, pärast teatrikooli lõpetamist sai Martin Algusest Ugala näitleja. Seitse aastat hiljem otsustas ta ühtäkki hoopis Tallinna kolida ja hakata tööle reklaamibüroos.

Selline elumuutus oli mitme asja kokkulangemise tagajärg. Sõber Ingomar Vihmar ja veel mitu mõttekaaslast olid Ugalast lahkunud, pealegi sündis tal Tallinnas tütar. Samal ajal kibeles ta kirjutama. «Olin teatris justkui pesas ega näinudki sealt välja. Teemad, mis mulle huvi pakkusid, olid kusagil väljaspool,» räägib Martin Algus, miks võttis vastu Ingomar Vihmari kutse.

«Lahkusin Ugalast raske südamega, sest ka teatritöö oli hakanud põnevaks minema: sain suuremaid rolle ja seltskond oli lahe. Teisalt oli mul hea meel lahkuda just nii — mitte sellepärast, et oleksin olnud kuidagi kehv,» arutleb ta.

Kirjutamisvalule leidis Martin Algus Ugalast lahkudes leevendust, kuid näitlemissoovgi pole kadunud. Õnneks on tal olnud võimalik seda aeg-ajalt seriaalides rahuldada. Peale enda kirjutatud «Ühikarottide» on ta kaasa teinud «Saladustes» ja «Kelgukoertes». Ometi ei kujuta ta praegu ette, et peaks tegema teatris näitlejana läbi kogu proovitsükli — olgu laval esinemise kaif pealegi eriline kogemus.

Tütar fännab «Ühikarotte»

Menuka noortesarja «Ühikarotid» kirjutamiseni jõudis Martin Algus reklaamitöö kaudu. Ta sai tuttavaks režissöör Ergo Kullaga, üks asi viis teiseni ja lõpuks pakkus produtsent Tuuli Roosma talle sarja stsenaristi ametit. Martin lõi karakterid ning ühistes aruteludes pandi paika põhi. Nüüd on sari eetris olnud juba kaks hooaega ja üks ootab veel ees.

Stsenarist kinnitab, et 37-aastasena pole tal mingit probleemi kirjutada endast peaaegu poole nooremate inimeste tegemistest, sest teemad on igipõlised. «Ümbrus on küll uus, aga libedale teele minemine, armumine ja kõik muu on ju sama mis minu nooruses ja küllap ka tulevikus,» hindab ta ning tõdeb, et tunneb end praegugi suure lapsena. Jõgevamaalt Siimustist pärit mehele pole suurde linna sattunud noorte ühikaelu võõras kogemus.

Martin Alguse seitsmeaastane tütar Anni Aleksandra on suur «Ühikarottide» fänn. Enamasti hilisõhtul ja nädalavahetustel loominguga tegelev isa on teda mõnikord manitsenud: kui sa mind praegu segad, siis telekast järgmist osa ei tule. Tütar võib küll vastata, et pole vajagi, aga kui osa on eetris, istub kõpsti teleka ette. Annil on isale üks etteheide: miks too mängib sarjas paha meest? Nii ei tohi!

«Sherlock Holmesi» teema

Enne erialatundi veetis Martin Algus kolledži ajal aega, klimberdades Ugala keldrisaali klaveril järjekindlalt ühe näpuga venelaste legendaarse «Sherlock Holmesi» filmi teemalugu. Minu mäletamist mööda ei õnnestunud tal mitte ükski kord seda katkestamata ja vigadeta lõpuni mängida.

Ligi poolteisetunnise vestluse lõpul tunnen huvi, millal ta viimati «Sherlock Holmesi» teemat mängis ja kuidas see välja tuli.

«Niipea kui klahve näen, tuleb kohe kihk proovida. Viimati tegin seda vist hiljuti oma iPhone’is, kus on klaveri simulaator,» tunnistab ta. Algus nendib, et täiuslikkusest on asi endiselt kaugel — tegu on elukestva õppega.