Raske lumi ja jänesed teevad puudele liiga

Tänavu on Polli aiandusuuringute keskuse aedades raske sulalumi murdnud väikeste õunapuude oksi. Foto: Toivo Univer

Et raske lumi, jänesed ja hiired ei teeks liiga palju kahju, peab aednik olema valvas ja võtma kasutusele ennetusabinõud.

«Meil Pollis on aias lund kohati üle põlve, 70—80 sentimeetrit. See tuli külmumata maale ja oli algul kohev, aga nüüd on pealmine kiht kord sulades, kord külmudes raskeks muutunud,» räägib Eesti maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuse vanemteadur Toivo Univer. «Sulaga allapoole vajudes rebib lumi noortel puudel hange mattunud võraoksad küljest lahti.» Pollis on noori aedu palju.

Kiire esmaabi

Toivo Univeri sõnutsi on vaja rebenenud kohad kääridega siledaks lõigata ning pookevaha või õlivärviga üle määrida. Seda tuleb teha esimesel võimalusel, eelistatavalt sula või väikeste külmakraadidega, vastasel korral võivad puud varakevadel ereda päikese käes ära kuivada.

Kõige suuremas ohus on Univeri jutu järgi väikesed viljapuud, mille esimesed võraoksad on välja kasvanud maapinnast 40—50 sentimeetri kõrgusel — iseäranis sortidel, millel need on terava nurga all.
«90 kraadi all väljuvad oksad painduvad lume all hästi, aga need, mis on 40—50 kraadi all, murduvad hõlpsasti küljest,» seletab ta. Peale õunapuude on haprad ka noored hapukirsipuud. See-eest ploomioksad, mis väljuvad tavaliselt 80—90 kraadi all, on hoopis painduvamad ja peavad raskele lumele paremini vastu.

Et sulailmad noori puid ei kahjustaks, soovitab Toivo Univer lume nende tüve ümber tihedaks tallata. Seda tööd võivat teha ka miinuskraadidega.

Tihendamisel on veel üks pluss: kui juurekaela ümber olev hein ja lumi on kinni tallatud, ei saa seal maiustada hiired, kes teevad sel talvel õunaaedades palju kahju.

Pärast esimest sulanud lund võis maapinnal näha iselaadi heinatunneleid, milles hiired olid liikunud, ja neid leidus päris palju,» räägib Univer. «Heina sees saab loomake joosta, aga tiheda lumeni jõudes pöörab kõrvale ja puu jääb puutumata.»

Jänesed on nuhtluseks

Peale hiirte on puuviljaaedade suurim oht jänesed. Kui sulanud lumi külmub, tekib sellele koorik, millel pikk-kõrvadel on hõlpus liikuda. Nõnda ei pea neid isegi kahemeetrine võrkaed ning noored puud satuvad ohtu.

Mida vähem saavad jänesed toitu mujalt, seda rohkem kipuvad nad viljapuude kallale. Aedades, kus pole selle vastu tõrjet tehtud, on kahjustused juba praegu päris suured. Nood meisterhüppajad on Toivo

Univeri teada mitmel pool öösiti üle aia vupsanud ja puhta töö teinud. Polli teadusasutuses on esialgu siiski õnnestunud jänesekahjustusi vältida.  

Jäneste vastu võiks Univeri sõnul kasutada peletusainet. Kitsed ja jänesed hoiab aiast eemal neile ebameeldiva lõhnaga Plantskydd, verejahupreparaat, mille vesilahuses immutatud riideribasid või švammitükke teadlane soovitab puu külge panna.

«Ühel aastal pintseldasime prooviks sellega oksi. See küll vähendas jäneste isu, aga väga suure nälja korral näksisid nad õunapuid edasi,» meenutab ta.

Kitsed on ohutumad

Väikseid puid saab Toivo Univeri sõnutsi jäneste eest kaitsta kattekangaga. Sel puhul tuleb toestamiseks teha vigvamikujuline alus, vastasel korral vajutab lumi kanga alla ja oksad võivad murduda. Jäneste ja pakase eest kaitsevad tüve ja jämedaid oksi ka tugev paber, papp ning riie.

Juhul kui jänesed on siiski jaole saanud, soovitab Univer katta kahjustatud koha kohe pookevahaga ja peletavate ainetega.

Toivo Univer teab rääkida, et jänestel on oma maitse-eelistused. Mõne puu koort himustavad nad rohkem kui teiste oma. Eriti hinnas olevat sellised suurepärased sordid nagu «Tiina», «Valge klaar» ja «Liivi kuldrenett». «Küllap on jänestel meiega üsna ühesugune maitsmismeel,» naerab vanemteadur.

Kitsed Toivo Univeri jutu järgi tänavu puudele suurt kahju pole teinud. «Nemad on hädas paksu lume ja sellele tekkinud koorikuga. Kahju nendest! Tegelikult kitsed puuviljaaedadele eriti ohtlikud polegi: nad söövad üheaastaste võrsete tippe, mis hiljem hõlpsalt taastuvad. Ohtlikumad on jänesed, sest nemad närivad tüve ja jämedamaid oksi. Aga õigel ajal jaole saades leiab ka nende vastu rohtu.»

Hiirte vastu foolimi ja värviga

Hiired on küll väiksed, aga aedadele väga ohtlikud. Univeri jutu järgi närivad nood noore puu tüve maapinna lähedal ümberringi paljaks. Tihti ei jää alles tükikestki kambiumi ning puu on määratud hukule.

Närilised ei pääse löögile, kui tõmmata tüvedele ümber tihe traatvõrk, spiraalne plastkaitse, lint, silinder või foolium. Viimati mainitu peegeldab ühtlasi tagasi eredat päikest, kuid vahetult, õhurikka vahekihita koorele asetatuna juhib paraku hästi külma.

Et kaitsta viljapuude tüve näriliste ja ereda päikese eest, saab aiaäridest osta Eestis toodetavat näriliste peletamise värvi ja tüvevalgendit.

«Aednikul käivad aasta ringi töö ja vile — ta peab valvel olema ööl ja päeval,» lausub Toivo Univer lõpetuseks naljatamisi.