Käbikuningas peab läbi ajama käbideta

Orav on tüüpiline puuelanik. Tema pikkadel varvastel on kõverad küünised, mille abil ta suudab puudel väga kiiresti liikuda ja ühelt oksalt teisele hüpata. Foto: Elmo Riig / Sakala

Ühel hiljutisel talvepäeval toimetas Sürgavere kooli pargis kolm oranžikate käppadega oravat. Nad silkasid puude otsas, tassisid tõrusid ja kaevasid peidukohtades. Lumine, kuid käbivaene talv on olnud neile paras pähkel.

Sürgavere põhikooli loodusainete õpetaja Kersti Varblane rääkis, et oravad on sealses pargis elanud juba aastaid. Tema teada on neid seal isegi rohkem kui kolm, kuid kindlat arvu ei oska ta öelda: loomad ju ennast käsu peale üles ei rivista.

«Vahepeal olid oravad kadunud. Minu arvates elas siin pargis üks kakk, kes peletas nad minema,» meenutas õpetaja. «Nüüd pole kakku näha olnud ning loomakesed on tagasi.»

Seda, et oravad tänavusel lumisel talvel tavapärasest kuidagi teistmoodi käituksid, ei ole Kersti Varblane märganud.

«Siin on ümberringi palju sarapuid — eks nad varu suvel ja sügisel sealt endale talveks toitu. Ükskord nägin, kuidas orav käis puu otsast pähklit toomas ja jooksis sellega teisele poole teed, et kandam seal sambla alla matta.»

Õpetaja kinnitust mööda on Sürgavere käbikuningad üsna metsiku elulaadiga ning hoiavad inimestest eemale.

«Minu teada pole keegi neile süüa pakkunud, lapsed toidavad kodus linde,» lausus ta.
Kiskjad ja käbinappus

Tegelikult pole oravate elu tänavu sugugi kõikjal nii roosiline, kui eeltoodud kirjeldusest paistab.

Terioloog Uudo Timmi arvates peaks käbikuningate põli olema praegu üsna raske, sest aasta on käbivaene ning peale selle jahivad oravaid nugised ja kakud, kes ei saa lume alt tavalisi saakloomi, pisinärilisi kätte.

«Ausalt öeldes pole ma jõudnud sel talvel eriti palju metsas käia, sest seal on nii vaevaline liikuda,» tunnistas teadlane. Teadmata on talle ka haavametsades elavate lend­oravate saatus: nendegi elupaikadele pääsevad uurijad ligi alles siis, kui lumi rohkem kandma hakkab.

«Viimastel nädalatel lumele tekkinud koorikul suuskadega sõites ei ole ma harilike oravate jälgedele küll sattunud,» nentis ta. «Paari vaatluskorra põhjal tundub tänavune talv olevat neile sama raske kui eelmine.»

Põhiline häda, mis neid loomakesi kimbutab, on kuusekäbide nappus. See valitseb metsas juba teist aastat.

«Oravate toidus on seemned tähtsal kohal ja seetõttu sõltuvad nad suuresti käbidest. Muidugi koguvad nad ka varusid ja oskavad neid talvel üles leida. Tammikutes ja sarapikes elavatel oravatel on tänavu okasmetsades tegutsevate suguvendade ees eelis. Aga kui lumele tekib kõva koorik, on ka nondel varude väljakaevamisega palju tegemist,» rääkis Timm.

Veidi teistsugune on lugu lendoravatega: nemad kuusekäbidest eriti ei hooli, vaid närivad pigem pungi, urbi ja puukoort, mistõttu neile peaks toidupoolist jätkuma.

Mõlemat liiki ohustab paraku ründajate suur surve. Et hiired on oma elu hangede all kenasti sisse seadnud ning lumekoorikule jalutama ei tule, peavad nugised ja kakud otsima toiduks teisi saakloomi.

«Nugiste jälgi on kõik kohad täis, nii et kes neile jalgu jääb, võetakse rajalt maha,» nentis Uudo Timm.

«Kakkudel vähenesid sigimisedukus ja arvukus kehva toidubaasi tõttu juba eelmisel aastal. Tänavu väidetakse, et kakke peaaegu polegi enam näha.»

Arvukus väheneb

Küllap kärbib tänavune talv ka oravate arvu: kevadeks jäävad ellu ilmselt ainult tugevamad. Märtsis algaval jooksuajal on loomad kurnatud ning nende sigimispotentsiaal on väike. Kesise toidutagavara korral on neil raske ka poegi kasvatada.

Teisalt võib orav suve jooksul ilmale tuua kaks või isegi rohkem pesakonda, milles kasvab korraga neli-viis poega.

«Kõrgtasemeni nende hulk sügiseks siiski ei tõuse,» tõdes Uudo Timm. «Oravate arvukuse tsüklid on nelja-viie aasta pikkused.»

See, kas oravaid on Eestis palju või vähe, sõltub teadlase sõnul vaataja silmadest. «Aeg-ajalt kaevatakse, et oravaid on Eestisse siginenud hirmus palju: nad söövat ära kuuse- ja männikasvud ning koorivat puud paljaks. Sajand tagasi oli selliseid artikleid lehtedes üsna palju,» jutustas ta.

«Ent iga loom peab ju sööma. Aeg-ajalt spetsialiseeruvad nad mingil põhjusel ühele või teisele toidule ja nii juhtubki, et mõne kuuse latv kooritakse üsna paljaks. Ometi ei ole mõeldav, et oravad kahjustaksid tervet metsa,» arutles terioloog.

Uudo Timm selgitas, et kui oravaid tekib väga palju, sekkub loodus kiiresti. Ühelt poolt suureneb siis käbikuningaid jahtivate liikide arvukus, teisalt mõjutavad oravate populatsiooni haigused. Kolmas regulaator on stress: liiga tihti oma liigikaaslasi nähes lähevad need loomad närviliseks ja see vähendab nende sigimispotentsiaali.
Muretseda pole põhjust ka nüüd, kui oravaid karmi talve järel vähemaks jääb.

«Väiksema arvukuse puhul vallanduvad looduses sellised protsessid, mis sigimist ja viljakust suurendavad: pesakondades kasvab poegade arv ja populatsioon taastub kiiresti. Kui on vähe isendeid, jätkub neile ühtlasi rohkem kvaliteetset toitu,» rääkis Uudo Timm.

«Seda hirmu küll tundma ei pea, et oravasugu Eestimaalt kaoks. Küllap tulevad paremad ajad, mil näeme neid taas rohkem ringi jooksmas!» kinnitas ta.

Toitmine teeb laisaks

Ehkki talv on karm, ei tasu inimestel näljasena tunduvaid käbikuningaid toitma hakata.

«Asulates elavad oravad on metsaloomadega võrreldes niikuinii juba natuke kiiksuga,» nentis Uudo Timm. «Nad on harjunud, et siin-seal on lindudele toitu pandud, ja käivad neid kohti üle vaatamas. Oravad on nutikad ja jätavad meelde, kus midagi saada oli.»

Inimestele võib jääda kontrollkäike tegevat käbikuningat nähes mulje, et toidulauda uudistav loomake on hädas. Kui oravat seepeale toitma hakatakse, muutub ta laisaks ega viitsi loodusliku toidu otsimise ja talvevarude üleskaevamisega enam üldse vaeva näha.

«Loodus saab endaga väga hästi hakkama. Vahel tuleb mõni tagasilöök ja loomadel on vähe viletsamad ajad, aga varsti kosuvad nad jälle. Inimestel ei maksa nende pärast liiga palju muretseda,» ütles Uudo Timm.