Laupäeva õhtul Viljandi 725. aastapäeva pidustuste kulminatsioonina Ugalas esietendunud lavastus «Linnapea» on ajaloo- ja fantaasiasegune lugu isikust, tänu kellele linn suuresti oma tänapäevase kuju sai.
Ugala kirjus lavaloos sai Viljandist Mulgimaa pealinn
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paraku mõjus see lugu kui sünnipäevarosolje, millesse on peidetud nii palju häid koostisosi, et need mõjuvad maitsemeelele pisut kurnavalt.
Paadimees ja Mulgimaa
Lavastust tutvustatakse kui fantaasiamängu linnast ja mehest, kes oli selle pea. Ometi näeme laval palju-palju enamat. Nii nagu Viljandi puhul kombeks, ei pääseta ka paadimehest ega Mulgimaast.
Kui esimene neist kujutab endast Meelis Rämmeldi mõjusas kehastuses ajaülest sümbolit, oodates viljandlasi ja nende linnapead mälestustes (mis ei pruugi enam olla päris teravad) uuesti läbi linna sammuma, siis Mulgimaaga on juhtunud säärane lugu, et Viljandist on saanud selle pealinn.
Ühelt poolt võib aru saada näidendi autorist, Mulgi juurtega virulasest Toomas Suumanist, kellele nagu väga paljudele väljastpoolt vaatajatele ongi Viljandimaa sama mis Mulgimaa. Samas on ajalooline Mulgimaa tugevasti pead tõstnud ning möödunud sügisel piiritähiste avamisel tervitas esimulgist presidentki viljandlasi kui sõbralikke põhjanaabreid.
Ehk oleks linnapea Maramaa võinud lavastuses seda teemat pigem puudutada ning soovitada viljandimaalastel mulk mainevankri ette rakendada. Praegu aga mõjus Viljandi linnapea(de) pateetiliselt esitatud «Üitsainus Mulgimaa» veidi kohatuna.
Viidete virvarr
Näidendi tekst on üle külvatud tsitaatidega kultusteostest ja -autoritelt «Viimsest reliikviast» «Hamletini» ning Tuglasest Chalice’ini. Lavailmast välja viivad ahaa-hetked on toredad ja kõnekad, aga kui neid kõlab vaat et üle lause ning allikad on nii erinevad, hakkavad need kokkuvõttes teksti jalgealust õõnestama.
Lisaks on lavastus pikitud ohtrate lauludega. Kui Eesti Vabariigi väljakuulutamise keerulist olukorda illustreerisid ilmekalt ühel ajal kõlavad Eesti hümn ja Internatsionaal, siis aeg-ajalt tundus, et laulude esitamiseks on lihtsalt põhjust otsitud — iga vähegi lauluga haakuv koht on kohe ära kasutatud.
Oleme, jah, laulupeorahvas, kuid loo terviklikkuse mõttes oleks ehk vähemaga hakkama saanud.
Maramaa oli suurem kui tema aeg
Andres Tabuni linnapea roll sai alguse eelmise aasta augustis, kui Viljandi traditsioonilisel vapiroosi päeval August Maramaa kuju avati ning «linnapea» seda sündmust ise kaema tuli. Lava-Maramaa astub julgelt Tabuni viimase aja õnnestunud rollide («Kolme õe» Tšebutõkin, «Runari ja Kyllikki» Heikki) ritta.
Linnapead avatakse eri liinide kaudu: paadimehe juhatusel läbi mälestuste kõndides õpetaja ja tunnustatud õpikukirjutajana, poliitiku, visionääri ja pereinimesena, noore idealisti ning nõudliku ametnikuna.
Lavale on toodud väike Viljandi eesotsas rippsilla, kohtumaja ja raekojaga. See on omamoodi paralleel eesti talu maketile, mis linnapea Maramaal oli plaanis lossimägedesse rajada.
Nii saab linnapea, kes oli suurem kui tema aeg, jalutada harjunud kombel ringi linnas, mis just temale peab tänulik olema heakorra ning sisemaa kuurordi algete eest.