Kui praegusel Suure-Jaani gümnaasiumi XI klassi õpilasel Merit Tõkkel seisis ees 12. sünnipäev, otsustasid vanaema ja ema, et täidavad tema unistuse ning kingivad talle hobuse.
Kaasiku talu karjamaal sööb 16 hobust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellest ajast peale ongi Suure-Jaani valla Jälevere küla Kaasiku talus hobuseid. Enne seda kasvatas perenaine Linda Leemets lihaveiseid, kes nõudsid uskumatult palju vaeva ja andsid sellest hoolimata vähe tulu.
Varem, kui ta oli talu koos suurte lootustega tagasi saanud, oli ta lauta ostnud lüpsilehmad. Nendega läks aga nagu kõigil, kel oli suur soov karja pidada, kuid piimaandjaid ja raha vähe.
«Kunagi oli meie külas üle poolesaja lehma, praegu on üksainus mullikas,» tõi Linda Leemets näite viimase tosina aasta muutustest. «Kui poleks meie hobuseid, tunduks Jälevere lausa välja surnuna. Nii mõnigi on teel peatunud ja jäänud loomi imetlema.»
Esimene oli Wheapou ehk Wipo
Hobust otsides sattusid ema ja tütar külla Veljo ja Külliki Sinikale, kellest meespool pärineb Ruhnu saarelt ja naine Tallinnast, kuid kes elavad Raplamaal Raikkülas ning on asutanud sinna ratsaspordiklubi Ruttar. Ühtlasi on klubi toeks hävimisohus Eesti hobuse säilitamisel.
Ehk oli selle eesmärgi seadmisel oma osa Ruhnu saarel, kus just Eesti hobune oli kaluripere parim abiline. Samuti sellel, et tallinlanna oli juba üheksa-aastasena ratsutamist harrastanud.
Praeguseks on Külliki Sinikas olümpiakomitees atesteeritud ratsutamistreener ja pere tallis Raikkülas hirnub paarkümmend hobust. Külliki Sinika õde Arina Kollom peab 16 suksut.
Sinikate pere viiest lapsest üks, 14-aastane Kristjan on juba tunnustatud ratsanik. Sel nädalavahetusel tegi ta oma talli kasvandikuga kaasa Saku Suurhallis rahvusvahelistel võistlustel.
Kuus aastat tagasi ostsid Linda Leemets ja tema tütar Sinikatelt Ameerika traavli, kelle hipodroomikarjäär oli lõppenud. Lisaks nakatus Linda Leemets Raikkülas olles Eesti hobuse säilitamise ideest. Põhjus oli lihtsalt selles, et seeme langes hästi väetatud pinnale.
Linda Leemets on sündinud ja kasvanud sellessamas Kaasiku talus. Tema isa Jüri Jürgen oli üks neid peremehi, kel lihtsalt pidid olema ilusad hobused ning nendele ka kenad vankrid ja saanid. Sõidukeid meisterdas ta ise. Hobuseid oli kolm ja selle kolmanda selga õnnestus nüüdsel perenaisel istuda juba siis, kui ta oli kolmene. Korduv hobuse seljas sõitmine jättis meeltesse igatsuse, millel polnud seni olnud täitumise võimalust.
See aga avanes ning lisaks koolitüdruku traavlile sattus Kaasikule sugutäkk Trevor ja varsti lisandus ka tiine Toora. Kõige tähtsam tingimus peale perenaise soovi ja loomaarmastuse oli maa, sest vähenõudliku Eesti hobuse peamine toidus on karjamaarohi ja talvel kuiv hein.
Kui perekond Sinikas poleks osutanud nõnda tähelepanelikku abi, oleks Linda Leemets ehk piirdunud tütretütre traavliga. Et aga tänapäeval aitavad kaugusi ületada mobiiltelefon ja arvuti, on siinsel hobusekasvatajal iga kell spetsialistide nõuanne käepärast.
Nii kadusid Kaasiku talu väljadelt Herefordi tõugu veised. Ja uskumatu: hobused tõid perenaisele tervise tagasi. Alalised peavalud olid kui pühitud ning energiat tuli juurde just nii palju, et kasvava hobusekarjaga toime tulla.
Rahale ei mõtle
Kaasiku karjamaal liigub ringi kuusteist hobust, kaks neist on varsad.
«Kas tulite vaatama, mida see hull naine oma hobusekarjaga teeb?» küsis Linda Leemets oma talu õueväravas. Ehk ongi teda nimetatud hulluks — nii suur hulk loomi pole ju naljaasi, nad vajavad nii õpetamist, tegevust kui sööta.
Oma sõnul ei tee ta aga eriti midagi, kui Eesti hobuste arvu kasvatamine välja arvata.