Virumaa juurtega aktivist hindab ajalugu

Kristel Habakukk tõdeb, et käsitöömeistritel praegu tööd jätkub. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kristel Habakukelt palutakse tihtilugu, et nii, nüüd olen ma Mulgimaal, näita mulle, mis teil siin on ja kuidas üks mulk elab.

Poolteist aastat Mulgi kultuuri instituudi juhatuse esimehe ametit pidanud naine säärases olukorras jänni ei jää.

«Tavaliselt ma ütlen, et meil on siin ilus loodus. Kui on rohkem aega, viin huvilise kaunimaid paiku vaatama: teen tiiru Tarvastu poolt läbi Helme ja sealt Abja kaudu tagasi. Nii jäävad ka Mulgi mehe ja naise kuju tee peale,» räägib ta.

Habakukk nendib, et ega siin niisugust ühest märki, mida näidata, olegi. «Kujud kannavad küll mulgi meelsust, kuid ei jutusta mulgi kultuuri lugu.»

Oluline vahesamm mulgi kultuuri tutvustamise teel on see, et lõpuks on instituut leidnud endale Mulgi suurtalu, kuhu rajada külastuskeskus. Selle talu ülesehitamisse peabki nüüd kõige rohkem energiat panema.

Piiride tähistamisest tõuseb tulu

Oma lemmikkohta Kristel Habakukel Mulgimaal veel ei ole, aga ta on kindel, et leiab selle.

«Mulle meeldivad ürgorud. Karksist Nuia ja Hallistest Abja poole sõites on ümbrus väga ilus, eriti nüüd, sügisel,» kõneleb ta ning lisab: «Ma tahaksin kangesti kuskile oma Niper­naadi onnikest, aga see tuleb siis nii metsa või sohu kui üldse võimalik.»

Mulgi kultuuri instituudiga on Kristel Habakukk seotud selle algusaegadest peale. Tehtule tagasi mõeldes tõdeb ta, et Mulgimaa ajalooliste piiride tähistamine ei meeldi paljudele. Kõige enam on kriitikanooli sadanud selle pihta, et Viljandi on nii-öelda kambast välja jäetud — viljandlased ise on ju end ikka pärismulkideks pidanud.

«Minu meelest on tähtis, et saime näidata, kus Mulgimaa täpselt asub,» lausub Haba­kukk. «Seni teati vaid, et see on kuskil Viljandimaal.»

Tegelikult polegi küsimus kellegi väljajätmises, sest ajaloolised kihelkonnapiirid ei määratlenud kellegi staatust. «Piiride märkimine on vaid võimalus näidata, kust vanasti kihelkonna piir kulges. See on inimestele ajaloo teadvustamine,» selgitab naine.

Sellest tööst on juba ka tulu tõusnud. «Helme kandist on hakanud inimesed meie tegemistes kaasa lööma. On neid, kes helistavad või kirjutavad ja tunnevad huvi, kuidas saab aidata,» on Habakukk rõõmus.

Teine suur ja tähtis samm on Kristel Habakuke hinnangul ajalehe «Üitsainus Mulgimaa» ilmuma hakkamine.

«See on päris hästi vastu võetud. Ma pole kuulnud kedagi ütlemas, et panin lehe kõrvale, sest ei saa üldse millestki aru,» räägib ta.

Mulgi keel ausse

Habakukk tunnistab, et ise ta juba natukene mõikab mulgi keelt, aga avalikult seda veel rääkida ei julge — äkki lipsab mõni aps sisse. Kui tal on vaja kuskil mulgikeelset kõnet pidada, laseb ta selle Alli Laandel enne ära tõlkida.

Alli Laande juhtimisel ja Tartu ülikooli professori Karl Pajusalu abiga hakati koostama ka praktilist mulgi-eesti murdesõnastikku.

«Tegutseme innukalt sellegi nimel, et ümberkaudsetes koolides saaks murdekeelt õpetada,» lisab Habakukk. «Selles töös puutume kokku emakeeleõpetajate suure hirmuga, et plaanime koolid kakskeelseks muuta. Nii see loomulikult ei ole. Me tahame vaid seda, et kultuurilugu saaks edasi antud murdekeeles.»

Leidis oma raja ise

Kristel Habakuke juured ulatuvad Ida-Virumaale. Ta oli kaheaastane plikatirts, kui pere kolis Viiratsisse. Põhikooliosa lõpetas ta toonases Viljandi 4. keskkoolis ning seejärel jätkas õpinguid Tallinna kergetööstustehnikumi käsitöö eriala esimeses lennus.

«Minu ema ja vanaema olid tavalised eesti naised: ema tikkis ja õmbles, vanaema heegeldas ning kudus kaltsuvaipu. Eks neilt ole päritud ka minu oskused ja huvi käsitöö vastu,» kõneleb naine ning nimetab oma suureks õnneks, et teda pole kodust mingile kindlale rajale suunatud. Emana jätab ta oma kümneaastasele pojalegi vabaduse endale ise oma tee leida.

Üheksateist aastat on Kristel Habakukk valmistanud rahvarõivaid. Esimesed komplektid tegi ta juba 16-aastaselt kooli kõrvalt ja tellimusi on seniajani olnud rohkem, kui ta täita jõuab. Kuid nagu ikka, on kingsepp ise paljajalu.

«Täielikku rahvarõivakomplekti mul endal enam pole,» tunnistab Habakukk. «Mul olid emaga kahe peale Lüganuse rõivad, aga kui ema suri, panime need talle selga. Uusi pole olnud mahti teha.»

Endale niinimetatud vormirõivasteks on Kristel Habakukk õmmelnud Mulgi mustritega esemeid.

«Lõuna-Eesti mustrid on mu meelest nii põnevad: punane pael mustal, päikesesõõrid ja elupuud. Need jutustavad mulle nii palju,» mõtiskleb ta.

Habakukk märgib, et käsitöö pakub talle naudingut siis, kui ta saab teha midagi stiliseeritult, näiteks kasutada vanu mustreid ja lõikeid ning kanda need üle tänapäeva. «Ideid on mul maast laeni ja pooleli olevaid asju kapp täis — lihtsalt aega jääb napiks. Alati asetub töö kuidagi kõrgemale.»

Peast mulgiks ei muutu

Pärast tehnikumi astus Kristel Habakukk kunstiülikooli arhitektuuri tudeerima, aga need õpingud jäid pooleli. Praegu on tal käsil Tartu ülikooli lõpetamine.

«See koera saba on väga pikaks veninud,» tunnistab ta.

Habakukk on keskendunud eesti ajaloole, täpsemalt mulgi kultuurile. Tema lõputöö kõneleb Mulgi suurtalu kujunemise loost.

Samas ütleb mulgi asja ajaja, et peast mulgiks ei muutu ta kunagi. Tema silmis on pärismulk ikka maaharija, aga tema ei ole maaga just suur sõber. «Mulle meeldivad eri rahvaste kultuurid ning ajalugu. Mulle meeldivad rahvusköögid, muusika — kõik see, mida inimene meeltega tajub. Hindan kõike seda, mis on vanem kui mina ise.»

Väikese kahetsustundega tõdeb Kristel Habakukk, et on tänapäeva võimalusi arvestades väga vähe reisinud — kohustused lihtsalt ei lase.

«Ma olen pigem raamatutes rändaja,» nendib ta. «On paiku, mille kohta ma olen lugenud ja mis on tekitanud tunde, et tahan sinna minna. Üks idée fixe sai teoks, kui käisin ära Itaalias. Osa minust jäi sinna maha.»