Mees, kes loobus ametist, kuid mitte usust

Paraku pole meie kõrval pahatihti inimest, kellega jagada oma ängi ja siseheitlusi. Endine pastor Kalle Gaston pakub veebikülje kaudu tasuta anonüümset hingeabi. Foto: Elmo Riig

Pastori pere laupäev algab pannkookide tegemisega. Samal ajal kui naine lauda katab, käib pastor aeg-ajalt arvutis «Eesti Päevalehe» netiversioonis, et vaadata, kas Andrus Kivirähki kolumn on juba üles riputatud.

Pastorile meeldib eriti Jumala rubriik, sest see on väga naljakas. Ta trükib loo välja ja loeb hommikulauas palve asemel ette. Vahel võtab pastor teksti pastorite koosolekule kaasa ja näitab teistele ka, et nemadki naerda saaksid. Aga nad muutuvad hoopis veel tõsisemaks ja ütlevad: «Vaat kus pilkab jumalat!» Nüüd pole pastor enam nalju koosolekule kaasa võtnud, vaid naerab kodus.

Selle ja hulga teisi kindlasti autobiograafilisi ja mõtlemapanevaid lugusid leiab internetis Kalle Gastoni loodud hingeabiteenuse veebiküljelt.  

Kalle Gastoni lahkumine Halliste Püha Anna ja Karksi Peetri kiriku pastori ametist oli möödunud suve lõpul üleriigiline uudis. Poole aasta jooksul pole ta oma otsust kordagi kahetsenud. Pigem vastupidi.

Teoloogiharidusega Gaston oli kaheksa aastat Eesti evangeelse luterliku kiriku teenistuses. Enne seda oli ta ametis olnud haiglas hingehoidjana ja Mulgi kultuuri instituudis tegevjuhina ning tegutsenud ettevõtjana, pidades pisikest parfüümipoodi.

Mullu augustis esitas Kalle Gaston peapiiskopile lahkumisavalduse. Põhjusi oli mitu. Olulisimaks peab ta vajadust minna eneseleidmiseks oma teed, sõltumata kiriku kitsukestest õpetuslikest raamidest ning üha suurenevast bürokraatiast.

Korraga oli Gaston valiku ees: kas tiksuda raha ja stabiilsuse nimel vaikselt pensionini, täites vastumeelseid kohustusi, või teha kannapööre ja tegelda asjadega, mis talle tõepoolest meeldivad. Ta valis teise variandi.

Patenteeritud tõde

Hiljuti Halliste surnuaia kõrvale ostetud väikeses ülemöödunud sajandi lõpul ehitatud punastest tellistest majas koos perega elav Kalle Gaston ei taha kuidagi leppida üldlevinud arusaamaga, nagu oleksid usk ja kirik sünonüümid. Endine pastor ei kuulu praegu ühtegi organisatsiooni. Temale on usk midagi universaalset ja üldinimlikku.

«See on inimese omadus ning pean eksitavaks, et kirik püüab seda patenteerida,» mõtiskleb ta kodus söögilaua taga istudes ja teed rüübates. «Usku ei pea kusagil demonstreerima.»

Tema arvates on mõnda konfessiooni kuulumisest tänapäeval automaatselt saanud teistele vastandumine: kristlased moslemite vastu, moslemid hindude vastu... Konflikt on juba sisse programmeeritud.

«Globaalses ühiskonnas tuleb kõigepealt inimeseks saada,» räägib mees, kes on selle teema üle palju mõtisklenud. «Kuni see taandub usulisele kuuluvusele, jätkuvad konfliktid ja sõjad.»

Gaston näeb eestlaste häda selles, et nad kardavad usku ning keelduvad kangekaelselt end sellel teemal harimast.

«See annab kirikule võimaluse manipuleerida neid iganenud normidega,» arutleb ta. «Paljud otsivad ennast hoopis mujalt, nendele pole kuuluvus probleem. Nemad kuuluvad südamete kirikusse.»

Võtab elu südamega

Kalle Gaston oli juba koolipõlves üsna konfliktne. Tagasi vaadates peab ta oma mäslemist sisemiseks protestiks üldtunnustatud normaalsuse suhtes: kõik pidid olema ühesugused. Usuküsimuste üle ta tollal pead ei murdnud.

«Elu südamega võttev inimene pole nõus vooluga kaasa minema,» arvab Kalle Gaston. Religiooni poole pöördus ta 1991. aastal Nõukogude armeest naastes. Sõjaväes ja hiljem psühhiaatriahaiglas sanitarina töötades kogetu pani ta mõtlema eksistentsi mõtte üle.

Selle loogilise jätkuna asuski ta õppima teoloogiat. Valitud amet viis ta sagedasti kokku surma ja inimliku viletsusega. Kuidas niimoodi aastast aastasse vastu pidada? «Mulle pole see kunagi probleem olnud,» seletab Gaston lihtsalt. «Kui suudad julgelt otsa vaadata nii elule kui surmale, ei pea sa millegi eest põgenema.»

Igaühel on käia oma tee

Oma kulu ja kirjadega püsti hoitava veebisaidi eluselu.ee kallal asus Kalle Gaston tööle kohe pärast ametist loobumist. Eluselu püüab julgustada otsijaid esitama ausaid küsimusi enda olemuse ja elu sihi kohta ning kahtlema senistes väärtustes, mis võimaldavad alandada inimväärikust, orjastada elu, tappa...

«Mul oli see mõte juba ammu tiksunud ning viimaks sain selleks aega,» räägib Gaston. Nimetatud veebikülje kaudu võib iga soovija temaga ühendust võtta ja oma muredest rääkida. Kalle Gaston usub, et keegi ei pea nendega üksi olema. On märkimisväärne, et abi saamiseks pöördutakse tema poole nüüd märksa rohkem kui ajal, mil ta veel pastor oli.  

Mida peab tegema, kuuldes pihtimas noort ema, keda vennad on vägistanud kuueaastasest saati? Kuidas leppida tõdemusega, et see tüdruk on otsinud kirikut — sellist, kus oleks pihikabiin nagu filmides, et saaks kellegagi rääkida, jäädes ise nähtamatuks.

«Inimestele on vaja kohta, kus saad elavale pihtida nime ja näota,» teab Kalle Gaston. Kui palju peab üks hingeabistaja kogema oma ameti jooksul meeleheidet?

Kõige kurvema hetke elas Kalle Gaston läbi kaheaastast tüdrukukest hauda sängitades. Selle asemel et kõnet pidada, nuttis ta koos vanematega. Seda meenutades lähevad tal silmad praegugi märjaks.

Gaston peab pausi. Jõuan oma küsimust endamisi mitu korda kahetseda.

«Igal inimesel on siin ilmas käia oma tee,» ütleb ta viimaks vaikselt. «Kestku see kas või kaks päeva. Selles on mingi mõte, isegi kui me sellest aru ei saa.»

Tõde iseendas

Kuidas mööduvad Kalle Gastoni päevad nüüd? Ahi kütta, siis lapsed Abja lasteaeda viia. Aeg mõelda ja kirjutada. Siis jõuab kätte lõuna. Lumi ootab lükkamist, puud toomist. Peagi on vaja lastele järele minna. Õhtusöök. Lastega olemine. Nii need päevad lähevad.

Kalle Gaston kirjutab raamatut. Ta ei võta seda kui kohustust — saab valmis siis, kui saab. Algne pealkiri oli «Ma olin pastor ehk Püha (t)öö». Mingeid kiriku saladuste ja sisemise karjerismi varjatud niitide paljastamist sealt ei leia. See kõik ei huvita teda lihtsalt enam.

«Pigem toon inimlikus ja humoorikas võtmes välja mõningaid aspekte,» ütleb ta. «Olen aru saanud, et maakogudused ootavad Jeesuse enda tulekut. Seda paraku ei juhtu. Soovin, et inimesed õpiksid oma peaga mõtlema.»

Kalle Gaston usub, et inimene peab õppima vastutama iseenda ja kogu maailma eest.  

«Midagi ei tasu uskuda sõna-sõnalt, aga midagi ei maksa ka täielikult eitada,» soovitab ta. «Tõe saab ära tunda vaid endas, sest see on meis olemas.»