Ebaseaduslikult Kreekasse tükkivate inimeste arv on viimase kümne aasta jooksul kasvanud, sestap saatis Euroopa Liidu piirivalveamet Frontex novembris sinna appi paarsada piirivalvurit, kelle hulgas oli rühm eestlasi.
Eestlased passivad Kreekas sisserändajaid
26. jaanuar 2011, 18:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimesed Eesti piirivalvurid sõitsid Kreekasse 3. novembril. 22. novembril läks järele teine rühm, millesse kuulus Viljandimaa mees, politsei- ja piirivalveameti Lääne prefektuuri piirivalvebüroo vanemkonstaabel Heiki Mäemurd. Tema teenistus kestis kuus nädalat, 30. detsembrini.
Politsei- ja piirivalveameti vanempressiesindaja Urmo Kohvi andmetel oli möödunud aasta lõpuks operatsiooni kaasatud 19 Eesti piirivalveametnikku. «Praegu on Kreekas kolm Eesti piirivalvurit,» lisas Kohv.
Eesti on tema andmetel Frontexiga koostööd teinud selle asutamisest 2005. aastal. Kreekas oli Eesti 19 mehega esindatuse poolest teisel kohal, Saksamaalt oli seal 35 ohvitseri.
Sissepääs Euroopasse
Operatsiooni on kaasatud kõik euroliidu riigid ning kiirreageerimisüksuse RABIT 2010 (Rapid Border Intervention Teams) ülesanded kestavad 3. märtsini.
Kreekal on Türgiga 206 kilomeetrit maismaapiiri ning sellest on saanud illegaalsetele immigrantidele peamine sissepääsutee Euroopa Liitu. Välisajakirjanduse andmetel käib jutt umbes 130 000 illegaalist aastas. Mullu jaanuarist novembrini tabati migratsiooni ristteel paiknevast riigist 32 500 illegaali.
Kreeka kaudu üritavad Euroopa Liitu pääseda migrandid Afganistanist, Iraagist, Alžeeriast, Pakistanist ja Somaaliast. Enamiku eesmärk on jõuda Ateenasse ja see teekond on ligi tuhat kilomeetrit pikk.
Koos illegaalidega valguvad üle piiri immigratsiooniga kaasnevad hädad: kuritegevuse kasv ja sotsiaalsed mured. Niigi ülemaailmse majandus- ja finantskriisi tõttu pankroti äärele sattunud Kreekale on see kõik muutunud suureks koormaks. Seal kaaluti abinõuna kasutusele võtta 12,5 kilomeetri ulatuses müürilaadseid piirikindlustusi, kuid Türgis tekitas see vastuseisu.
Rahvusvaheline patrull
1999. aastast piiriteenistuses töötanud Heiki Mäemurd on Frontexi vahendusel väliskomandeeringutel käinud kolm aastat. Varem on ta kahel korral olnud Poolas ja eelmise aasta suvel töötas Lätis.
«Frontexi missioonidele valitakse mehi peamiselt nende töötulemuste järgi. Veel on tähtis, et inimene valdaks inglise keelt vähemalt suhtlustasandil ning oleks valmis pikemat aega välismaal viibima,» selgitas Mäemurd.
Kuulumine kiirreageerimisüksusesse RABIT tähendab, et tuleb olla valmis minema operatsioonile viie päeva jooksul ükskõik millisesse Euroopa paika. «Andsin sõrme, nüüd on terve käsi võetud ja enam ei saa valida — tuleb minna. Kuid otsust üksusega liituda pole ma siiski kordagi kahetsenud,» lausus piirivalvur.
Eestis töötades patrullib Heiki Mäemurd mobiilses rühmas Via Baltical, kus liiklusjärelevalvet tehes tuleb kontrollida välismaalaste riigis viibimise seaduslikkust, reisidokumente ning avastada tagaotsitavaid.
Kreekas polnud Heiki Mäemurd varem käinud ning esmane oli ka kokkupuude nii suurte immigratsiooniprobleemidega. Tema elukoht oli Alexandroùpolises, tööl käis ta Fèrese politseijaoskonnas Kipi piiripunktis.
«Järgmisel päeval pärast kohalejõudmist tutvustati piirkonda ja reegleid, koostati graafik ning kolmandal päeval sai juba tööle asuda,» rääkis Mäemurd.
Jõe ületamine
Kaheksatunnise vahetuse kestel tuli abijõuna autoga patrullida umbes kolmekümne kilomeetri ulatuses. «Meie patrull oli rahvusvaheline: kreeklane, kaks poolakat ja mina,» jutustas Heiki Mäemurd. «Võimalustest sõltuvalt oli ühel päeval väljas neli, teisel päeval kaks patrulli. Vahel tekkis olukord, et kohapeal ei jagunud autojuhte. Autodega olid väljas kolleegid Bulgaariast, Saksamaalt ja Austriast.»
Eriti hoolikalt tuli jälgida neid kohti, kust oli teada, et kõige rohkem üle tullakse. Üle piiri pürgisid nii mehed kui naised igas vanuses.
«Räägiti, et päris palju on olnud ka lapsi, kuid mina neid ei näinud,» nentis Mäemurd. «Meie ülesanne oli need, kes olid juba piiri ületanud, kokku koguda ning jaoskonda sõidutada.»
Üsna sügavat piirijõge Maritsat ületasid sisserändajad iga ilmaga. Rikkamad toodi paadiga üle, vaesemad ukerdasid vees. «Inimlikust seisukohast oli päris trööstitu ja kurb neid vaadata, kuid midagi ei ole teha...» rääkis Mäemurd.
Ületulijad ei olnud agressiivsed ega kujutanud endast piiriametnikele ohtu. «Meie suurim eesmärk oli vahele võtta ülevedajaid, et lõhkuda ahel, kelle abiga illegaalid liiguvad. Nende püüdmiseks olid erirühmad,» rääkis piirivalvur.
Agaram liikumine algas Mäemurru jutu järgi varahommikul kella viie paiku, mil patrullil vahetus lõppes. «Viiest umbes kella kaheksani oli kõige rohkem avastamisi,» täpsustas ta.
Kreeka missioon on Heiki Mäemurrul olnud kõige pikem, varem on ta kodust eemal viibinud neli nädalat. «Tegelikult tundub välisriigis tööl olles, et aeg läheb päris ruttu, sest oled kogu aeg tegevuses,» leidis ta.
Kreeka jäi piirivalvurile meelde eripärase maana. «Poed on seal nädala sees avatud vaid hommikul ja õhtul ning lõuna ajal on kinni,» tõi ta eripärast näite.
Sealgi oli talv, kuid see üllatas eelkõige temperatuuri tohutu kõikumisega. «Kui hommikul välja lähed, on soe, kuid õhtuks võib temperatuur nulli langeda.» Korraks tuli lumigi maha, kuid see ei ole seal detsembris ja jaanuaris täiesti tavatu.
Lähetus Kreekasse andis Mäemurru sõnul väga väärtusliku kogemuse. «Sain näha, missugune on seal tegelik elu, ning see muutis töössesuhtumist,» põhjendas Mäemurd.
Et operatsioon alles kestab, võib juhtuda, et ta peab veel Kreekasse tagasi sõitma, kuid see selgub aja jooksul.