iDeal kampaania

Ametiühingujuht: küsime väikest alampalga tõusu

Harri Taliga

FOTO: Peeter Kümmel / Sakala

Eesti ametiühingute keskliidu esimees Harri Taliga ütleb, et raskete majandusolude tõttu jäävad töötajate organisatsiooni alampalga nõudmised tänavu tagasihoidlikuks: ta taotleb järgmiseks aastaks selle tõusu viiendiku võrra.


Harri Taliga, ametiühingud on taas asunud ettevõtjatega  miinimumpalga küsimuses läbi rääkima. Praeguse 4350 krooni asemel soovite tuleval aastal alampalgaks 5250 krooni. Kas tõus pole liiga järsk?

Taotleme 20,7-protsendilist kasvu. Tänavuseks saavutasime 20,8-protsendilise tõusu. Nii et alustame läbirääkimisi samalt tasemelt, kui selleks aastaks õnnestus kokku leppida.

Vahe on selles, et te soovite viiendiku võrra suuremat alampalka ajal, mil Eesti majandus on allakäigutrepil, ja võrdlete seda aastaga, mil olime veel tõusulaine harjal.

Sellepärast me nii vähe küsimegi. Majanduse seis teeb ka meile muret, aga on terve hulk põhjusi, miks me just selle summa välja käisime.

Näiteks on juba aastaid kehtinud põhimõte, et alampalk peab kasvama kiiremini kui keskmine palk ja jõudma vähemalt 40 protsendini keskmisest. Viimasel ajal on alampalk püsinud 33 protsendi tasemel, kuid 5250 krooni puhul tõuseks ta keskmisega võrreldes 37 protsendini. See oleks selge samm edasi.

Teiseks on oluline, et palk, ka alampalk, peab tagama inimväärse toimetulemise. Me teame, et elu kallineb: toiduainete hinnad on tõusnud ligi 25 protsenti, küttekulud mõnel pool lausa kaks korda. Eluasemest ja toidust on võimatu loobuda, samas lööb nende kulude suurenemine kõige valusamalt just madala sissetulekuga inimesi.

Kolmas tähtis asjaolu on see, et suurenevad ka pensionid. Keskmine vanaduspension kerkib vähemalt 5000 kroonini, aga hiljuti rääkis peaminister lausa 5200 kroonist. Oleme kogu aeg rõhutanud, et täiskoormusega töötav inimene peaks kätte saama vähemalt sama palju raha kui keskmine mittetöötav pensionär. Seda seisukohta jagavad isegi Maailmapank ja teised rahvusvahelised finantsinstitutsioonid, keda ei saa pidada just väga töötajasõbralikuks.

Praegu jääb alampalga netosumma keskmise pensioni omale alla, kuid päris kindlasti ei tohiks nende vahe suureneda. Viis aastat tagasi oli netoalampalk koguni keskmisest pensionist suurem, nagu olema peaks, kuid vahepeal toimunud poliitilised pensionitõusud muutsid selle suhte teiseks.

Ma ei ole pensionäride peale kade, aga alampalk ei tohiks olla nii madal.

Kas te arvate, et tööandjad peavad praeguses olukorras alampalga nii suurele tõusule vastu? Isegi ettevõtjad, kes on muidu igal aastal palka tõstnud, ütlevad tänavu, et ei mängi välja.

See on kahe otsaga asi. Võrreldes aastaga 2000 on alampalk tõusnud kolm korda. Kogu selle aja jooksul on tööhõive ainult kasvanud.

Ent nende kaheksa aasta kestel pole majandus olnud sellises seisus nagu nüüd.

Eks ka nendel aastatel ole ettevõtteid pankrotti läinud. Aga kas on otstarbekas kunstlikult elus hoida firmasid, kes konkurentsis läbi ei löö ja kelle ainus šanss on püsida tänu väga odavale tööjõule?

Loomulikult on õigus küsida, kas ettevõtjad tulevad toime. Samal ajal ütlevad inimesed meile, et 5250 krooni on liiga vähe - sellega ei ela ära.

Ka ettevõtjad peaksid mõistma, et madala palga eest tehtava tööga ei looda suuri väärtusi. Inimesed ei ole motiveeritud ja toimib sama põhimõte, mida 25 aastat tagasi anekdoodina räägiti: riik teeb nägu, et maksab meile palka, ja meie teeme nägu, et teeme tema heaks tööd.

Loobumine alampalga tõstmisest tähendaks seda, et vastutus veeretatakse töötajale. Ettevõtjal puudub motivatsioon uusi lahendusi otsida, sest ta saab endist viisi jätkata. Aga tootlikkus tõuseb ainult siis, kui selleks on väline surve, ja palk on üks võimalus survet avaldada.

Tööandjad ja poliitikud räägivad sageli, et Eestis on madal tootlikkus, aga tänapäeval ei ole ju nii, et mida kiiremini käsi liigutad, seda enam tootlikkus paraneb. Aadu Luukas ütles kunagi, et 98 protsenti tootlikkusest sõltub ettevõtjast.

Tagasi üles