Ajaloolane: vaevalt saame loole punkti panna

Ajaloolane Küllo Arjakas on veendunud, et siin maailmas ei saa midagi välistada. Foto: Ants Liigus («Pärnu Postimees»)

Praegu Tallinna linnaarhiivi juhataja ametis olev ajaloolane Küllo Arjakas töötas alates 1987. aasta detsembrist Eesti muinsuskaitse seltsi vastutava sekretärina.  

Küllo Arjakas, KGB eruohvitserid aastal 1988 Eesti Vabariigi esimese presidendi säilmeid otsimas — tuleb tunnistada, et see kõlab pehmelt öeldes ootamatult.

Kindlasti kõlab see ootamatult nii praeguste kui näiteks 1984. aasta arusaamade järgi. Aga 1980. aastate lõpul leidsid NSV Liidus aset ulatuslikud ümberkorraldused: perestroika ja glasnost ehk avalikustamine.

Et nimetatud poliitika oli algatanud kompartei juhtkond, läks sellega omal moel kaasa ka KGB. Ilmus julgeolekukomitee tegevust kajastavaid olmereportaaže, korraldati KGB-naiste iludusvõistlus ja nii edasi.

KGB vastas sel ajal isegi kodanike päringutele. Saatsin 1990. aastal kirja Eesti NSV riikliku julgeoleku komiteesse ja küsisin metsavendade fotosid. Neid oli 1990. aastal väga raske leida. Vajasin pilte koostatavasse Eesti ajaloo XI klassi õpikusse. Küsisin rühma-, üksikvõitleja- ja punkrifotot ning punkri sisevaadet.

Ennäe imet: paar kuud hiljem saingi kolm korralikku suuremõõtmelist fotot, millest kaks leidsid koha 1991. aastal ilmunud keskkooliõpikus. Puudu jäi vaid punkri sisevaade.

Julgeolek otsis niisiis võimalusi asutuse mainet muuta ja perestroikaga kaasa minna. Hiljem on KGB viimane ülem Viktor Krjutškov küll öelnud, et suutmatus ette näha peasekretär Gorbatšovi ja tema algatatud perestroikapoliitika tagajärgi oli KGB ajaloo suuremaid möödalaskmisi.

Uuenduste lainel tegeldi ilmselt ka mõne ajalooteemaga. Vististi saab tõmmata väikese paralleeli Hruštšovi 1960. aastate alguse poliitikaga: siis osales mõnes rehabiliteerimiskomisjonis samuti julgeolekukomitee esindaja.

Mis kaalutlustel Latt ja Timusk selle otsingu teie arvates ette võtsid? Kellele võis see kasulik olla?

Ma ei tea Lati ja Timuski kaalutlusi. Saan otsustada vaid nende endi kirjutiste ja juttude põhjal.

1988. aasta sügisel teatasid Henn Latt ja teine KGB eruohvitser Valdur Timusk, et «grupp eru- ja reservohvitsere» oli andnud neile ülesande tegelda president Pätsi saatusega. Väljend «grupp seltsimehi» on tolleaegse kantseliidi näide.

Veel on nad öelnud, et «tunnevad inimlikku soovi kas või kuigivõrd heastada seda ülekohut, mida Eesti Vabariigi presidendile meie parteikaaslaste poolt omal ajal tehti».

Huvitav, mil määral nad kasutasid ainult KGB-le teadaolevat informatsiooni.

Arvan, et nad ei kasutanud selle organisatsiooni infosüsteemi kuigi palju. 1956. aastal surnud Päts polnud 1980. aastatel Eesti julgeolekukomiteele enam tähtis.

Kindlasti oleks KGB infoosakond suutnud tuvastada presidendi saatuse ja surmakoha, aga vististi oli major, liiati veel erumajor liiga väikese aukraadiga, et käivitada suures süsteemis päring ja otsing.

Mehed on kirjutanud, et otsisid presidendi hauda Lätist, Leedust, Valgevenest ja Venemaalt. Nad kontrollisid kuuldusi, mis Eestis 1980. aastatel president Pätsi saatuse kohta ringlesid.

Mis mind neist otsingutest kuuldes hämmastas? 1986. aasta algul ilmus venekeelse «Suure nõukogude entsüklopeedia» köide, kus oli esimest korda trükisõnas presidendi surma kohaks märgitud Ka­linini, nüüdne Tveri oblast.  

Kui jätta kõrvale ideoloogiline sõnavaht, on «Suur nõukogude entsüklopeedia» korralik teatmeteos. See leidus iga keskraamatukogu avariiulis. Mulle on jäänud mulje, et tandem Latt-Timusk ei teadnud seda allikat mõnda aega: miks muidu pidanuksid nad otsima mujal, kui kontrollimata oli suures venekeelses entsüklopeedias nimetatud surmakoht.  

Igal juhul jõudsid need mehed õigele paigale väga lähedale. Nende kogutud info aitas ilmselt juba järgmisi otsijaid.

Teadmata täpselt Lati ja Timuski motiive, tuleb igal juhul tunnustada nende rolli president Pätsi saatuse tuvastamise algetapil. Just nemad leidsid tervishoiuametniku, kes rääkis pika pinnimise peale Kalininist — ehkki oli andnud allkirja, et vaikib sellest igavesti.

Nad jõudsid esimestena Buraševosse, said tutvuda presidendi haiguslooga, kohtusid tema kunagise raviarstiga ning käisid kalmistul. Neile näidati viit tähistamata kääbast ning kinnitati ühe all olevat Konstantin Pätsi põrm.

Kindlasti aitas see teave Eesti muinsuskaitse seltsi ja Matti Pätsi. Presidendi säilmete leidmiseks tuli Buraševosse korraldada kaks ekspeditsiooni ning avada 46 matusekohta.

Ehk oli selle kõige taga tõepoolest inimlik soov heastada ülekohus, mida nende parteikaaslased olid omal ajal presidendile teinud?

Midagi siin maailmas ei saa välistada. Leidub kõrgeid KGB töötajaid, kes on eluga riskides teinud aastaid lääneriikide luureorganisatsioonidega koostööd, küsimata selle eest isegi tasu.

Konstantin Pätsi tegevuse üle on viimasel ajal palju arutletud. Päevavalgele on tulnud rohkesti uut materjali. Milliseks hindate teie Pätsi kohta meie vabariigi ajaloos?

Pätsi tegevust, nii tehtut kui tegemata jäetut on palju arutatud ja seda arutatakse ka tulevikus — küll hinnates ja tõlgendades seniseid materjale, küll otsides tuge uutest.

Konstantin Pätsi roll meie ajaloos jääb vaieldamatult tähtsaks. Eriti kaalukas oli tema otsus alustada 1918. aasta novembris lahingutegevust pealetungiva Nõukogude Venemaa vastu. Sellest sündis võidukas Eesti Vabadussõda.

Selle võiduta me tõenäoliselt ei targutaks praegu Konstantin Pätsi nii- või naasuguse rolli üle. Tema riiki loov tegevus Eestimaa Päästmise Komitees ning veel mõni tähtis otsus on kaalukausil olulisemad kui arvukad tänapäevased tagantjärele-tark arutlused.

Kas kunagi tuleb aeg, mil saame Konstantin Pätsi loole punkti panna?

Vaevalt küll. Ajalooteadus areneb, ajaloo tähtsündmusi mõtestatakse aeg-ajalt ümber, antakse uusi hinnanguid ja püütakse neid argumenteerida. Soomlased on marssal Mannerheimi kohta avaldanud sadu raamatuid, ent lõppu ei näi tulevat.