Marek Sadam: mul on hea meel, et saan olla eestlane ja rännata vabalt, kaks kätt taskus

Luuletus. Pilt on illustratiivne. Foto: Repro

Head lumeaega!

Pühapäev sai läbi ja see on mul pontšikupäev.
Selline oma traditsioon. Pannkoogid on tavaliselt laupäeviti. Äkki saabusid soojad ilmad korraks ja homme on +27 Euroopa järgi. Kummaline Jõul ja juba nelja päeva pärast sootuks teine kliima ehk Lõuna-Inglismaa. Teen seal ühe huvitava eksperimendi, sest viibin lennujaamades kokku 54 h.
Ilmselt toimetan sel ajal kirjatööd, mis siin vahepeal katki jäi. Ja kirjutan uusi laule, kui juhtun kohtama huvitavaid tüüpe. Niinimetatud lennujaama luule.
Tõesti, mul ei ole midagi, mida vääriti mõista saaks. Sest isiklik elu on väga õrn teema ja inimene võib olla õnnelik, kui segastes rändudes saabub lõpuks rahu. Tahan öelda, et mu elus pole ei endist ega uut, vaid on Inimene, kellega kaua olime teel ja kellega siiani iga päev räägime ja suhted on head. Lihtsalt palju on asju, miks parem on edasi rännata nii, nagu ma praegu rändan. Selle põhjuseks aga polnud kellegi uue tulek. Olin pikalt rännanud üksi ja arvasin nii ka jätkavat. Ja kindlasti ei määra Inimest vanus, vaid maailmapilt.
Vahel olen kodustestki täiesti eemal, sest selliseks olen muutunud. Süda aga hoolib, ma tean.
Oli aeg, kui olin oma töös väga — kui nii võib öelda — julm, sest olgem ausad: selline see töö on. Nüüd olen ilmselt ka, aga targemalt, sest rännud kasvatavad. Mõnda ei kasvata. Mõni saab avaraks koolis. Mõni võib-olla ei saagi.
Tean aga järjest enam, et alati tasub olla aus oma minemistes ja tulemistes. Ka Armastuses tuleb olla üdini aus.
On inimesed, kes on toetanud ja hoidnud. On inimesed, kes on osanud tuua rahu. Hetkel olen taas palju eemal olnud. Seepärast ootan Inglismaale naasmist. Eestisse ka, aga Eestiga on vahel see kartus, et seal võib kergesti haiget saada.
Ma muretsen selle maa pärast ja rahva pärast, ilma pateetikata... Jah, mõtlengi nii nagu «Minu Palve» loos.
Tulen nüüd Eestisse ja annan neli kontserti. 26. detsembril saabun hilja ja kohe järgmisel päeval on esimene Audrus, siis kaks päeva kontserdid väga väiksearvulisele publikule: ühel pedagoogid ja teisel kahe küla mõtisklusõhtu (väga ilus aeg kindlasti), 30. annan mõisakontserdi Ida-Virumaal Maidlas. Laulaks heameelega ka Viljandi kandis, aga 31. pole mõtet kellelegi esineda vaikse muusikaga. Oleksin vabalt nõus lihtsalt ütlema: istun täna siin ja laulan, tulge ja lihtsalt kuulake.
Sellised lood ja asjad.
Oleks parem olnud kohtuda. Sest kiri on asi, kus läheb tihti kaduma sõnade tegelik soojus.
Ilusat Jõulu!
sadam

See e-kiri on saadetud 13. detsembril Los Angelesest. Praegu on Marek Sadam juba Inglismaal ja õige varsti kodus Eestis.

Kunagine ogasoenguga ülienergiline ja soliidsemaid inimesi šokeerinud N-Euro solist, kes USA-s on teinud klubimuusikat ja viljeleb praeguse punk­rokk­bändiga enda jaoks hoopis uut stiili, on Eesti publikule avanud oma teise poole, pakkudes vaikset ja ausat sadamat, kus oma mõtete ja tunnetega pelgupaik leida. Läinud suvel tegi ta seda taas.

Suverännu soojad mälestused

«Minu kodukülas esinesid Marek Sadam ja Toomas Laur. Mul oli kodus nende esimene plaat, kuid seal kontserdil tuli nii nendele kui uutele lauludele hoopis teine hing. See koosviibimine oli meeldiv, südant soojendav ja paradiislik,» jagab oma kontserdimuljeid Säde.

«Hommikul juhtis sõbranna tähelepanu täna toimuvale Lauri ja Sadama tasuta kontserdile.

Õhtul pakkisime lapsed kaasa ning sõitsime naabervalda elamust saama. Ja selle ma ka sain! Kontsert oli mõnus. Liigse tehnikata. Ümber lava põlesid tõrvikud, laval mitukümmend teeküünalt. Rahvast oli paarisaja jagu. Väikesest telgist sai osta saiakesi ja sooja teed. Tõeline romantika!

Esimese tunni pidin jälgima ringi tormavaid lapsi, aga kui väiksem kärusse magama jäi, oli asi mõnusam. Oligi selline soe kaisukontsert. Võta kaasa soe tekk ja oma kõige kallim inimene, poe talle mõnusalt sülle ja naudi! Kaks tundi möödus linnutiivul!

Pärast kontserti sai osta plaate (minu üllatuseks vaid 75 krooni tükk) ja Sadama raamatut, mille tutvustus see suveränd tegelikult vist pisut ongi. Sain raamatu minagi, selle sisse autogrammi ja põsele musi,» on oma elamused kirja pannud Anni.

Marek Sadama hea sõber muusik Tõnu Laikre ütleb, et pole töötanud kellegi teisega, kes oskaks kuulajaid nii hästi kaasa haarata kui Marek. «Juba tema vahetekstid on omaette pärlid. Publikul on temaga huvitav. Ja ta ei pane kedagi piinlikkust tundma.»

Mareki hea sõbranna, aastaid N-Euro tantsijana esinenud Hannela (üks kahest, kellele on pühendatud raamat «Bussiga Miamist Los Angelesse ja teised lood») leiab samuti, et Marek Sadama võime publikut lummata on harukordne.

Sel talvel on taas mõni kontsert tulemas.

Südamlik ja hooliv

Veel rohkem kui publik, ootavad Marek Sadamat lähedased — ema ja isa, kellega ta Skype’is peaaegu iga päev suhtleb, õde, kes teab temast rohkem kui vanemad, ja vanaisa, kes tohib mõnikord vägagi endassesulgunud Marekilt rohkem pärida kui teised. Enamasti saab vanaisa ka vastused.

Vanaemaga on Marekil võimalik kohtuda vaid mälestustes.

«Ta käis kodukülast ainult mõne korra Tallinnas, aga oli targem kui paljud maailmarändurid ja tema mõtted olid selgemad. Vanaema nägi sõstrapõõsaste vahel päikesetõusudes ja loojangutes kogu maailma,» meenutab lapselaps.

Kui Marek Sadama eakaaslane, kellega ta omal ajal Viljandis põgusalt kokku puutus, meenutab teda kui «äärmiselt ülbet kuju», siis lähedased ja need, kes kuulavad tema kammerlikumas stiilis laule, tunnevad hoopis teist meest — seda, kes avab end laulutekstides ja Ameerika-reisi raamatus.

See on see Marek Sadam, kelle kohta Tõnu Laikre ütleb, et ta ei tunne kedagi teist, kes annaks sõnale «sõber» nii sügava tähenduse. «Ta on nende heaks, keda sõbraks peab, valmis kõike tegema. Ja elab rängalt üle, kui teda alt veetakse.»

Hannela meenutab, kuidas Marek teda trolli ja bussiga kaasa sõites iga päev kooli saatis.

«Ta on südames väga hooliv. Natuke halb on see, et ta on tohutult tundlik ja emotsionaal­ne,» lausub ta.

Lähim inimene, Anna-Maria ütleb, et Marek võtab asju väga tõsiselt ja ärritub, kui miski viltu läheb. Samas on ta äärmiselt hooliv ega suru teistele midagi peale — näiteks taimetoitu, mida ta ise sööb.

Õpetajate peres üles kasvanud poiss, kes on koolid pooleli jätnud ja avastab ennast ning elutõdesid laias maailmas, kelle pärast ta lähedased muretsevad ega saa teda ometi lihtsamale ja kindlamale rajale suunata.

Ema Reeda Sadam ütleb pisut murelikult, et ta teab, mis peitub artisti näiliselt särava elu taga — tegelikult on see väga raske.

N-Euro aegu meenutades sõnab ta, et ta teadvustas endale, et läbilöömiseks oli seda vaja. «Ma olin nende poistega tuttav ja teadsin, kes nad tegelikult on.»

Ema räägib, et viimaste aastatega on ta ennast palju ümber kasvatanud ja õppinud vähem muretsema ning väikestest asjadest rõõmu tundma. Näiteks sellest, kui poeg näitab nende Skype’i vestluse ajal kaameraga, kuidas koolibrid tema aias ringi lendavad.

«Ta ei ütle kunagi, et igatseb koju, aga mõni aeg enne Eestisse sõitu tekib ta häälde selline igatsev noot, et me saame aru, kui väga ta siin olla tahab,» lausub ema.

Küsimus, kas Suure-Jaani on Mareki päris kodu seniajani, paneb isa Peeter Sadama mõtlema. «Ta ei ole ju lapsena siin elanud, vaid Kolga-Jaanis, aga ta võrdleb kõike Suure-Jaaniga.»

Algkooliaegne klassijuhataja Reet Andreson mäletab Marekit küll. «Ta oli koolis hästi rahumeelne poiss. Tema joonistused on mul seniajani meeles: tal ei olnud eriti head kätt, aga kõikides piltides oli alati lugu sees,» meenutab ta.

«Vahva poiss, mul on alati soe tunne hinges, kui näen, et tal hästi läheb,» ütleb esimene õpetaja.

Otsustab ise

Kolga-Jaani põhikooli aega jäi ka isa soov saata poeg Põltsamaa muusikakooli.

«Ta oli igati nõus, et muusika õppimine on kasulik ja vajalik, ainult sellega polnud nõus, et tema sinna kooli peab minema,» räägib ta.

Kui Marek õppis juba Viljandis Jakobsoni gümnaasiumis, istus isa koos kunstiõpetaja Rein Grünbachiga kohvikus ja too lausus: «Nii puhast humanitaari nagu Marek ei ole ma elus näinud.»

Poja autokooli saatmise katse lõppes samuti nagu Põltsamaa muusikakooli omagi.

Šokeeriv N-Euro oli äri, see polnud poiss ise, leiab ka isa, öeldes, et alles Tuulemaas võis ära tunda õige Mareki.

Marek vaidleb ärijutule vastu — enda sõnul oli ta noor ja ütles naeru kaudu asju, mis talle korda läksid.

Muusika või kirjandus? Mõlemad

«Aga võib-olla saab temast tulevikus hoopis kirjanik,» arutleb isa. Raamatut ja tema oma laulutekste teatakse, hoopis vähem seda, et Marek Sadama sõnu laulavad paljud Eesti artistid.

«Kui Marek koju tuleb, siis ehk leiame ühe õhtu, kui me saame rääkida,» lausub isa.

Õde Piret ei arva, et vend peaks muusikalt kirjandusele liikuma, kuigi ta hindab Mareki oskust asju sõnadesse panna.

Inglise keele õpetajast õde ütleb, et eesti keeles kõlavad Mareki tekstid kõige paremini. Oleksid siin vaid suuremad võimalused!

Õde tunnistab, et teda paneb muretsema see, et vennal pole majanduslikult võimalik endale mingit turvatsooni luua. «Kui mul oleksid suuremad võimalused, looksin ise talle selle. Aga aega on. Ta on veel noor ja võib paljude asjadega hakkama saada.»

Marek tuleb vanematekoju, käib Suure-Jaanis ringi, vaatab, kuidas ta koer ja kass elavad (nende kohta ei jäta ta üheski jutuajamises vanematega pärimata) ja suhtleb sõpradega.

Siis tuleb see päev, mil ta paneb leierkasti mängima ja ütleb hüvasti, et minna lennujaama ning sõita sinna, kus aias lendavad koolibrid ja kus sõber Renee Meriste (teine inimene neist kahest, kellele on pühendatud Sadama reisiraamat) pakub talle elamis- ning loomisvõimalust.

Üksindust otsides

«Ma kirjutan kõik oma laulutekstid täielikus üksinduses. Need ei tule keeruliselt — kirjutan sellest, mida mõtlen, aga loomulikult on iga asja taga töö. Mind on õpetanud kirjutama ja oma lugusid rääkima üksinda reisimine, üksinda olemine. Üksindus võtab vale maha,» ütleb Marek Sadam.

Tal on olnud reisidel hingematvalt ilusaid hetki, mida tahaks jagada lähedase inimesega, keda paraku pole kõrval.

Jõulud Inglismaal muudabki sedapuhku eriliseks see, et temaga on inimene, kellega ta tahab rännata ja kõike jagada — keegi, kes toob rahu.

«Fotoaparaadi ja kaamera mees ma ei ole, aparaat võtab minult selle, mida ma saaksin imetleda vahest vaid murdosa sekundit. Ka teiste tehtud fotod ei vii mind reisile kaasa, pigem viib mind sinna mõni hästi jutustatud lugu,» arutleb ühe reisiraamatu avaldanud Marek Sadam.

Ilus Eesti, kus on sõbrad

Los Angeles küll suur linn, aga seal saab ta omaette olla ja kirjutada.

«Mul on seal korter. Loodus on ümberringi: aias lendavad koolibrid ja elavad oravad. See on ilus ja rahulik,» räägib ta oma praegusest elamisest, öeldes, et ei ole see tüüp, kes elaks metropolis. «New Yorgis ehk kunagi, et saada see kogemus kätte.»

Kui ta on ära, siis internetist ta uudiseid ei loe.

«Kuulen seda, mis juhtub, oma sõprade käest. Ei taha lugeda kellegi kohta netikommentaare. See rikub minu jaoks Eesti ära. Mulle on antud võimalus näha natuke idealiseeritud Eestit, ilusat Eestit. Miks ma peaksin selle ära rikkuma?» arutleb Marek, öeldes, et üks tema sisemisi alustugesid on ilus Eesti, kus on sõbrad, keda saab usaldada. «Ma lihtsalt ei tegele sellega, mis haiget teeb.»

Suurtele rahvastele paistavad asjad teisiti, Eesti on väike ja palju läbi elanud, meile läheb kõik rohkem korda.

«Suur inforuum on halb, aga kui endale miski valu tekitab, siis on suurem maailm parem, sest homme tulevad uued asjad peale ja sa ei mõtle enam nii palju vanadele muredele. Kui Eestis keegi midagi ütleb, siis painab see pikemalt. Kodu on kodu,» leiab Marek.

Maapoiss sõstrapõõsaste vahelt

Ameeriklased on Mareki meelest avatumad kui eestlased, samas mõnest küljest vägagi reserveeritud.

«Inimene on oma põhiolemuselt ikka inimene. Ameeriklaste pealiskaudsuses polegi midagi halba. Nad ei võta kõike hinge, tahavad tegelda oma asjadega, elavad kergemat elu.»

Üks asi, mis talle lääne kultuuri juures ei meeldi, on toidu äraviskamine. «See on jube: võtad natuke ja ülejäänu viskad minema. Toit on neile tarbeese.»

Oma sõnul on ta ikka maapoiss.

«Vaatad Kolga-Jaanis või Suure-Jaanis sõstrapõõsaste vahelt kuud ja siis näed sedasama kuud Los Angeleses või Berliinis. Kuu on üks ja sama, aga igal pool isemoodi.»

Eestis ei taha Marek enam ammu möllata ja pidu panna.

«Ei taha esineda kodus sellise muusikaga nagu mujal, tahan teha Lauri ja Sadama asja: paned kodused riided selga, räägid inimestele seda, kus oled käinud ja mida näinud,» ütleb Marek.

Raha on tähtis siis, kui oled noor ja edev. Alguses paneb artisti liikuma edevus, hiljem sisemine vajadus,» lisab ta.

Veebruaris ilmub Marek Sadama esimene lasteraamat. Lastele on ta kirjutanud juba ammu. Käsil on teinegi kirjatöö, mis sedapuhku ei räägi temast enesest.

VÄLJAVÕTE

Katkend raamatust «Bussiga Miamist Los Angelesse ja teised lood»

• «Minu elus on olnud suhteid, mida paljud ihaldaksid, aga mida mina nüüd, olles ehk targem, kahetsen, kandes paljusid oma hämaraid tegusid ainult endale hoides kuni elu lõpuni. Mind on sõimatud maal, mida armastan, samas hästi vastu võetud paigus, millest ma kümme aastat tagasi isegi unistada ei osanud. Ma uskusin end terve elu elavat Eestis, nüüd veedan enamuse ajast kaugel. Ma ei õppinud keeli. Neid on hiljem hädasti vaja läinud. Mind on teiselt poolt tagasi toodud ainult paaril korral. Olen olnud põhjas, aga sõprade abiga taas ellu tagasi pöördunud. Mul on olnud väga mõnus turvaline piisava varandusega elu ja ma ütlesin sellest lahti. Miks? Ma vastan ausalt: ma ei tea.»