Noorpoliitiku siht ei pea tingimata olema presidendi või peaministri ametikoht

Heiki Järveveer. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Viimased poolteist aastat siseminister Jüri Pihli nõunikuna töötanud Heiki Järveveer arvab, et kui inimesed rohkem poliitikas kaasa teeks, ei tunduks see valdkond neile nii kauge ja võõrana.

Heiki Järveveer, kuidas tekivad noorel inimesel mõte erakonnaga liituda ja soov ennast poliitikas realiseerida?

Ma võin ainult oletada, mis on kellelgi teisel ajendiks olnud. Kindlalt saan rääkida üksnes iseenda eest.

Minul oli ühiskondlike teemade vastu huvi juba gümnaasiumi päevil. Mulle meeldis erinevalt paljudest mu kooli- ja klassikaaslastest ajalehti lugeda ning ühiskondlike teemade üle juurelda.

Küllap tulenevadki sellest ajast põhjused, mis panid mind hiljem loobuma õpingutest Tallinna tehnikaülikoolis ning viisid mind Tartusse sotsiaaltööd ja sotsiaalpoliitikat tudeerima. Küllap oli ka üliõpilasena poliitikasse jõudmine selle kõige loogiline jätk.

Kas erakonna valimisel sai teil otsustavaks eriala?

Tundub küll. Sõnade «sotsiaaldemokraatia» ja «sotsiaaltöö» tüvi on sama ning eks see näita nii mõndagi. Kui aga üdini aus olla, valisin toona kahe võimaliku variandi, sotsiaaldemokraatide, toona veel Mõõdukate ning Isamaaliidu vahel.

Miks just nende vahel?

Nende erakondade esindajate sõnavõtud olid jätnud mulle sümpaatsema mulje. Mõlemad rõhutasid hariduse olulisust, mis mulle meeldis.

Tegelikult oli see küll rohkem emotsionaalne valik, sest ma ei saa öelda, et oleksin enne põhjalikult parteide programme analüüsinud. Lõpuks sai otsustavaks see, et osa Isamaaliidu avaldusi paistis mulle liiga mustvalgena.

Pean silmas eelkõige rahvusvähemuste teemat. Mõningate isamaalaste retoorikas olid tajutavad selge põlgus ja üleolev suhtumine. Mulle see ei sobinud. Asi pole nii lihtne, et ühel pool mingit kujuteldavat joont seisavad eestlased ja teisel pool venelased ning et ühed on head ja teised pahad. See on valdkond, mis nõuab tunduvalt paindlikumat ja avatumat suhtumist.

Valijana kaotasin ma süütuse hoopis Reformierakonnale, aga edaspidi kaldusin just sotsiaaldemokraatide poole.

Miks te Reformierakonna toetamisest loobusite?

Sain teadlikumaks. Pealegi ega see esimene hääl olnud ka antud niivõrd erakonnale kui ühe sõbra isale, kes Reformierakonna nimekirjas kandideeris. Aga mis seal salata, oravad mõjusid toona tõesti progressiivse ja edasiviiva jõuna, mida ma nüüd kahjuks enam öelda ei saa.

Te polnud kaugeltki esimene ega viimane üliõpilane, kes juba õpingute ajal otsustas poliitikasse minna. Enamasti kõneldakse neil puhkudel soovist ühiskonda paremaks muuta ja otsuste tegemisel kaasa rääkida. Kui palju aga mängib seejuures rolli lihtne võimuiha?

Minule pole poliitika kunagi tähendanud karjääri tegemise võimalust. Kui ma erakonna tegemistesse sekkusin, ei olnud mul täpset ülevaadet sotside noorteorganisatsiooni ega ka erakonna enda struktuurist ja tööpõhimõtetest. Ma tõesti ei osanud seal mingit karjäärivõimalust haista.

Mind inspireeris palju rohkem võimalus avalikes aruteludes osaleda, vaielda ja rääkida. Seda polnud ma varem oma eakaaslastega kuigi palju teha saanud.

Mõni ütleb, et poliitikasse ei ole mõtet minna, kui sul pole ambitsiooni saada peaministriks või presidendiks, aga mina sellega ei nõustu. Demokraatia mõttes oleks kõige ausam see, kui võimalikult paljud inimesed end erakondade kaudu määratleksid ja seega otsustusprotsessis osaleksid. Kord nelja aasta tagant valimas käia on küll õige ja vajalik, aga sellega ei tohiks asi piirduda.

See, et sa valid kellegi ennast võimukoridoridesse esindama, ei pea tähendama, et sa ise enam piiksugi ei tee. Kui inimesed rohkem poliitikas kaasa räägiksid, ei tunduks see valdkond neile nii kauge ja võõrana.

Kas te tunnetate, et olete sotsiaaldemokraadina midagi reaalselt muuta suutnud?

Tunnen, et olen saanud midagi öelda seal, kus mind kuulatakse, ja pole tõenäoline, et see täielikult tulutu oleks olnud. Isegi kui ma noore inimesena pole suutnud protsesse kardinaalselt pöörata, on mul mingisugune mõju arutelude suuna kujunemisele olnud. Seegi on päris hea tunne.

Poliitikas on käibel säärane väljend nagu poliitiline broiler. Nii nimetatakse noori, kes on maast-madalast mõne partei hõlma all tegutsenud ja teadlikult poliitilise karjääri valinud. Kas teie olete ka üks nendest broileritest?

Ma tean küll seda mõistet, aga pole kunagi osanud seda endaga siduda.

Hulk niinimetatud broilereid, kes 1990. aastate teisel poolel plakatite kleepijana poliitikasse tulid, on nüüd arvestatavateks tegijateks saanud. Pean silmas näiteks Keit Pentust, Sven Mikserit ja Silver Meikarit.

Mina ei ole oma karjääri  täpselt määratlenud ega otsustanud, kuhu tahan jõuda. Võiks teha paljutki, mis oleks põnev ja poliitiku tööst rahaliselt tunduvalt kasulikum. Inimesel, kes tahab head raha teenida, on mõttekas ikkagi erasektoris ettevõtjana pingutada.

See tee, mida mina olen viimasel paaril aastal käinud, pole kiireks poliitiliseks tähelennuks parim. Tunduvalt nutikam oleks ennast esmalt mõne telekanaliga siduda, end inimestele ekraanil tuttavaks teha ja seejärel populaarsuse harjal valimistele hääli püüdma minna, nagu tegi näiteks Peeter Võsa.

Praegu olen endale ainsaks kindlaks sihiks seadnud Viljandi linnavolikokku pääsemise. Selle kogemuse tahaksin küll saada ja miks mitte juba järgmisel aastal.

Teie erakonnal pole Viljandis vedanud. Viimastel valimistel jäite ühe hääle puudumise tõttu volikogust sootuks välja. Mis sisendab teile usku, et edaspidi läheb paremini?

Selleks et valimistel hääli saada, tuleb tööd teha.

Te olete praegu 27-aastane ja töötate siseministri nõunikuna. Elukogenud inimesed laiutavad sellisest asjast kuuldes käsi ja küsivad, millist nõu oskab niisugune nolk ministrile anda. Selgitage palun, mida te teete.

Mul on väga erinevaid tööülesandeid.

Minister peab olema kogu aeg hästi informeeritud ja kõik vajalikud dokumendid peavad õigel ajal tema lauale jõudma. Tuleb silm peal hoida, et üritustel, millel minister osaleb, ei tuleks ette ootamatuid probleeme. Samuti on tarvis suhelda riigikogu, erakonna ja välismaiste institutsioonidega.

Kui palju on teie töösse nõuandmist jäänud?

Seda tuleb samuti teha. Jüri Pihlil on kaks nõunikku: lisaks minule ka Jarno Laur. Mina olen pigem toetav pool, kes hoiab üritustel silma peal ja aitab infot liigutada. Jarnol on minuga võrreldes palju rohkem poliitilisi kogemusi ja seetõttu on temal nõuandmises suurem koormus.