Vanemuises on balletil head ajad

Peruulane Antonio Ayesta ja britt Hayley Jean Blackburn peaosaliste Onegini ja Tatjanana Vanemuise teatri balletis «Onegin». Foto: Alan Proosa

Vanemuise esmaspäeva päeval Ugalas antud balletietendusel «Peeter Paan» oli suur saal otsast otsani lapsi täis.

Tartu teater on suutnud Viljandi publiku südame võita juba teise balletiga (eelmine kord käis ta külas «Giselle’iga»).

Päevase etenduse järel on Vanemuise balletijuht Mare Tommingas lõpuks tähtsate asjadega ühele poole saanud ja võtab Ugala kohvikus istet. Ta pärib, kas aknast paistvasse Pauluse kirikusse uudistama pääseb, ja ütleb, et loodab enne õhtust etendust käia korra lossimägedes.

Mare Tommingas, kas balletietenduste puhul on raske saali täis saada?

Lapsed armastavad teatris käia. Neile ei ole oluline, kas minna vaatama tantsu, ooperit või draamalavastust. Tihtipeale määravad valiku ikkagi vanemad. Kui lapse käest küsida, kas lähme teatrisse, on ta alati rõõmuga valmis.

Vanemuisel on väga hea meel, et saame lasteetendusi, sealhulgas balletti Viljandisse tuua.

Täna tutvustasime enne etendust teatri köögipoolt. Rääkisin balletitantsija tööst ja treeningutest ning selgitasin balleti olemust. Lastel on selliste loengute vastu elav huvi.

Kas poisid suhtuvad balletti teistmoodi kui tüdrukud?

Tänu sellele, et popiks on muutnud breik- ja tänavatants ning et korraldatakse «Koolitantsu» festivali, millel osaleb palju poisse, on ballett ka poistele huvitavaks muutunud. Kui levib jutt, et «Peeter Paanis» on ägedad piraadid ja nad liiguvad kihvtilt, meelitab see nad saali. Ka päris palju noormehi ja mehi käib meid vaatamas.

Balletiartistid on musklites, normaalsed noored mehed. See ongi väga mehelik elukutse, võrreldav tippspordiga.

Kas teie trupis on ka viljandlasi?

Viljandis õppinud noori on küll — teil on ju kultuuriakadeemia. Sealt on meile tulnud näiteks tantsija ja koreograaf Ruslan Stepanov.

Kevadel, kui Vanemuise ballett tähistab oma 70 aasta juubelit, teeb ta oma esimese suure töö: lavastab Oskar Lutsu «Kevade».

See lavastus tuleb kindlasti väga eriline, sest meie trupp koosneb 12 rahvuse esindajatest. Lavastada Oskar Lutsu üdini eesti lugu sellise rahvusvahelise seltskonnaga on paras julgustükk.

Et aga teemad selles raamatus — noore inimese läbielamised, pettumused, armumised ja unistused — on igavikulised, ei ole vahet, kas seda etendatakse Jaapanis või Eestis. Lutsu huumor on muidugi eriline. Seda ei saa ühtegi keelde päris täpselt tõlkida, nii nagu Tammsaaretki ei saa tõlkida ja nagu me Shakespeare’i ei saa oma keeles lugeda nõnda, nagu inglased sellest aru saavad.

Näitame laval noori tänases Eesti multikultuurses ühiskonnas. Elu läheb edasi, igal ajal on oma Oskar Luts ja oma «Kevade».

Järgmine ballett, millega te Viljandisse tulete, on «Onegin».

See on valminud Aleksandr Puškini värssromaani alusel ning selle suur pluss on oskuslikult valitud Pjotr Tšaikovski muusika. Kahju, et Viljandisse ei saa tuua orkestrit.

Ühes stseenis mängib Tatjana õde Olga klaverit — see annab atmosfäärile palju juurde.

Etendus ei ole pikk, see kestab kaks tundi. Võrdselt on laval Lenski, Onegin, Olga ja Tatjana. Palju on lavastaja Vassili Medvedjevi fantaasiat. Unenäopildis kohtuvad kõik neli.

Huvitav, et seda balletti on lavastatud nii USA-s kui Tšehhoslovakkias, aga mitte kordagi Venemaal.

Eesti balletis on ikka olnud tähed, kes rahva saali meelitavad, alustades Helmi Puurist ja lõpetades Kaie Kõrbiga. Nüüd on trupid rahvusvahelised ja lepingud pole kuigi pikad. Tase on kõrge, aga staare, keda kogu rahvas teab, enam pole.

Päris nii ei saa öelda. Hayley Jean Blackburn, kes tantsis Wendyt «Peeter Paani» päevases etenduses, on Tartus väga tuntud. Publik ootab õhtuid, kui tema tantsib. «Onegini» eel päritakse, kes on Onegini, kes Lenski rollis.

See, et ma olen trupi kõrgema taseme nimel katsete alusel moodustanud, on ennast õigustanud. Tallinna balletikoolist ei ole meile aastaid tantsijaid tulnud, sest oleme Tartus ja mitte Tallinnas. Noortel, kelle kodu on pealinnas, on seal mugavam töötada. Pealegi valitseb Eestis praegu veel ruttu-rikkaks-mentaliteet.

Välismaalastel seda probleemi ei ole ja neil on huvitav siia tööle tulla — meie oleme nendele välismaa. Neil ei ole ekstra palkasid, aga Vanemuise teater  hoolitseb nende eest. Atmosfäär, hoolimine ja huvitavad rollid meelitavad meile tööle.

Kunagi oli Estonia ballett Vanemuise omast peajagu üle, nüüd on vahe kadunud.

Ma arvan, et kaalukauss on praegu meie kasuks.