Miks mitte võtta suvest viimast ja teha enne pimedama poolaasta saabumist üks lodjaretk Suurel Emajõel?
Emajõe—Peipsi veetee: rännak hansalodja süles hiidjärve poole
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Looduses on sügise hõngu tunda olnud juba poolest augustist, kuid kalendri järgi algas see alles esmaspäeva õhtul. Nii võib meie reedest lodjasõitu nimetada tõepoolest hüvastijätuks tänavuse erakordselt tujuka suvega.
Kui Viljandimaa inimesed on rohkem tuttavad Suure Emajõe selle osaga, mis jääb Võrtsjärve ja Tartu vahele, siis hansalodja rüpes saime liikuda hoopis jõe alamjooksule ja Peipsi avaruste poole.
Tartus Atlantise ööklubi juures astus laevukesele veel teisigi loodusehuvilisi, kel fotoaparaadid kaelas. Muu hulgas oli sõitjate eesmärk saada materjali viimaseks peatükiks raamatus, mis räägib Eesti jõgedest nii tänapäeval kui möödunud sajandi algul.
Eesti looduskaitse seltsi välja antavas teoses trükitakse ära sajandivanused klaasist negatiividele võetud pildid ja samadest paikadest tehtud värsked fotod. Üks teema, mis tuleb kindlasti raamatusse mahutada, ongi täies pikkuses laevatatav Suur Emajõgi ning sellel seilanud lodjad.
Hansalodi meenutab endisi aegu
Kui päevapikkuseks retkeks vajalik kraam sai trümmi laotud, andis laevakell lõpuks märku meie lahkumisest. Lehvitasime naabruses ankrus olevale jõelaevale Pegasus ning tegime ümberpööramiseks tiiru kaarsilla all. Võtsime suuna ida poole, seilates mööda nii Plaskust kui Tigutornist.
Emajõel manööverdav lodi tõi paljude tööle kiirustavate tartlaste näole naeratuse. Võib-olla tekitas puust kaubapurjekas neis äratundmisrõõmu — liikusid ju selle suguvennad Emajõel üle 600 aasta, andes suure panuse Tartu arengusse.
Emajõe lodjaseltsi välja antud voldikus on kirjas, et lodjad seilasid Eesti sisevetel XIV sajandi hansaaegadest kuni XX sajandi keskpaigani. Nende hiilgeaeg jäi XIX sajandisse: siis liikus Peipsil üle 500 kaubapurjeka ning Tartu sadamas võis neid seismas näha korraga üle 200.
Purjekatega veeti mitmesugust kaupa
Tartust Novgorodi poole liikunud purjekatel oli lastiks peamiselt sool, aga ka kalev, kange õlu, vein ja idamaised vürtsid. Tagasi toodi karusnahku, mett ja vaha.
Lotjadega liikus muudki kaupa. Viljandimaal elav 80-aastane Harri Jaaku mäletab oma lapsepõlvest, kuidas Peipsi äärest tulnud lodjavenelased käisid sügiseti Tartu turul kuremarju müümas.
Lotjadega veeti ka kala, sibulaid, küttematerjali, heina ja inimesi. Nendega viidi hobuseid Suure Emajõe luhtadele heina sööma ning toimetati kohale niitmistehnikat. Kui varasemal ajal tuli lodjameestel vastuvoolu liikudes laeva rakmete abil kaldalt vedada, siis eelmise sajandi algul haagiti purjekaid juba aurikute taha.
Enamik lotjasid hävis Teise maailmasõja ajal. Viimast kaubapurjekat nähti Emajõel ja Peipsil sõitmas eelmise sajandi keskel.
Tänu Emajõe lodjaseltsile on unikaalne sõiduriist uuesti ellu äratatud. Vanade jooniste, fotode ja mudelite järgi valminud hansalodi Jõmmu lasti Emajõele 2006. aasta kevadel ning see on praegu ainuke omalaadne maailmas.
Õnneks on lodi saanud tänapäevase täienduse, mootori. Nii ei pidanud me Jõmmuga allavoolu libisedes kartma, et hiljem tuleb see kaldalt köitega musklijõul tagasi sikutada.
Mootor on oluline ka pärivoolu liikumiseks, sest Suur Emajõgi on väikseima langusega jõgi Eestis — raamatu «Eesti jõed» andmetel on selle üldlangus 3,6 meetrit, Tartu—Peipsi lõigul on lang aga vaid pool meetrit. Aeglase voolu tõttu võib tugev vastutuul laeva hõlpsasti ülesvoolu tagasi tõugata.
Muide, Suure Emajõe vesi pole sugugi alati praeguses suunas liikunud: pärast jääaega voolas see vastupidi, Peipsist Võrtsjärve. Voolusuund muutus arvatavasti 6000-7000 aastat tagasi maapinna kerkimise tõttu.
Pälvisid turismi uuendaja tiitli
Kui kaardilt Suure Emajõe kulgemist uurida, võib näha, et Tartu jagab selle 100-kilomeetrise vooluveekogu kaheks üsna võrdseks osaks.
Jõmmu seekordne kapten Priit Jagomägi avaldas sõidu algul arvamust, et 50-kilomeetrise Tartu—Peipsi lõigu läbib lodi umbes viie tunniga. «Praegu on kiirus 5-6 sõlme ehk siis umbes 10 kilomeetrit tunnis,» lausus ta.
Jagomägi tõdes, et suve jooksul on ta seda jõelõiku läbinud lugematu arv kordi. «Vahepeal sai seda lausa iga päev nühitud,» nentis ta. «Siin on käinud sõitmas koolid, lasteaiad, firmad ja muud seltskonnad. On olnud ka päris mitu pulma ja nimeuputamist. Ette on tulnud sedagi, et lodi on tellitud vaid paarile inimesele, näiteks üks neiu tegi oma noormehele sellise üllatuse.»
Päev enne meie retke, 18. septembril, olid lodjamehed Tallinnas Estonia kontserdisaalis vastu võtnud tähelepanuväärse auhinna: Ettevõtluse Arendamise sihtasutus andis mittetulundusühingule Emajõe Lodjaselts 2008. aasta turismi uuendaja tiitli. Sihtasutus põhjendas valikut sellega, et selts on rakendanud oma huvi ennistada ajalooline laevatüüp edukalt ettevõtluses ning pakub lodjasõitu ainsana Eestis.
Jõel käib vilgas elu
Kuigi vinge tuul sundis teel Peipsi poole kapuutsi pähe tõmbama, ei rikkunud see sõidurõõmu. See-eest panid kulmu kortsutama Tartu kesklinna lähedal kalda ääres vedelevad prügihunnikud. Priit Jagomägi sõnul on lodjaselts koos üliõpilaste looduskaitse ringiga seda aiatagust igal aastal koristanud, kuid ikka tekib sinna uus rämps.
Veidi maad hiljem silmasime paatide rivi, mis kaldavee kohal katuste all rippus. Sõiduriistade rohkus tõestas, et Suur Emajõgi on endiselt tähtis veetee.
Sellest, et jõe ääres käib vilgas elu, andsid tunnistust ka kalamehed, keda võis märgata kogu meie teekonna vältel nii vee peal kui kaldal. Mõni neist oli jätnud kaldamärgiks tooli, mõni aga ehitanud kilest ja muust materjalist onnikese. Nood ehitised on kontrastiks uutele moodsatele majadele, mis linna ääres otse jõe kaldal ilutsevad.