Härra Halvasti ja helge jõuluootus

, teatrikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aarne Soro ja Luule Komissarov on sõiduvees, taamal Saara Kadak, kes mängis ehedalt ja armsalt.
Aarne Soro ja Luule Komissarov on sõiduvees, taamal Saara Kadak, kes mängis ehedalt ja armsalt. Foto: Jaanus Laagriküll

Ugala tänavune jõululavastus jätkab juba heaks traditsiooniks saanud õnnestumiste liini.

«Isa talveuni», mille tõi väikeses saalis lavale Taago Tubin, on soome kirjaniku Anna Krogeruse lugu headusest ja hoolimisest, fantaasiamaailma olulisusest ning jõuluootuse imelisusest.

Kaasahaarav sündmustik

Peategelane Saara, keda kehastab Viljandi kultuuriakadeemia näitekunstitudeng Saara Kadak, on kuueaastane tüdrukutirts, kelle helgesse koju kuuluvad raamatulemb ema (Kata-Riina Luide), tütart jumaldav isa (Tarvo Vridolin) ja teispoolsusest olukorda jälgiv ning vajaduse korral sekkuv esiema Johanna-Maria Tiesenhuusen (Luule Komissarov).

Pere elab igapäevast rõõmsat ja (sõna)mängurohket elu, kuni isa asub uuele, väga vastutusrikkale töökohale. Ühtäkki on kõik teisiti: mängude ja müramise asemele kolivad majja kiire-kiire ja hiljem-hiljem ning viimaks lausa Härra Halvasti (Aarne Soro).

Olukord muutub koguni nii hulluks, et isa ei tule enam suure vastutuskoormaga toime, vaid väsib, muutub kurjaks ja torisevaks ning meenutab Saarale hirmutavat talveunist karu.

Et isa karu-talveunest üles äratada, asub Saara koos sõbraks saanud Härra Halvasti ja nutika esiemaga tegutsema ning haarab päästeaktsiooni kaasa ka publiku. Üheskoos jõuavad nad soovitud tulemuse ja õnneliku lõpuni.

Head osatäitmised

Vägagi igapäevase teema kõrval on näitemängu kaasatud põnev fantaasiamaailm, mida kannavad endas kujuteldav Härra Halvasti ning maalilt järeltulijate toimetusi jälgiv ja tarbe korral mängu sekkuv esiema Johanna-Maria Tie­senhuusen Luule Komissarovi värvikas esituses.

Ei saa jätta mainimata, et särtsakas ETV menukites osalemine on muutnud Luule Komissarovi praegusele kolmekümneste põlvkonnale suisa lastelavastuse tegelase võrdkujuks.

Kui pisipere saab Saara ja Härra Halvasti tegemisi jälgides ohtralt lustida, siis vanemate ette seatud peegel paneb isad ja emad loodetavasti mõistma, kuidas laps nendega toimuvat tajub, ning mida tunneb, kui nad oma vastutusrikastel ametikohtadel taas «vaid paariks tunniks» juhatuse koosolekule tõttavad.

Ja mis võiks juhtuda veel siis, kui kujuteldav sõber ei ole nii mõistlik kui Härra Halvasti?

Aarne Soro Härra Halvasti kujunes vaatajate vaieldamatuks lemmikuks. See ülitundlik ja elukartlik kõikide hirmude kehastus on mängitud kaasakiskuvalt ja ehedalt. Tema meelismõtet «Kõik on halvasti!» on vaatajad mingil ajal kindlasti ise tundnud ning pidanud peletama lapsel või lähedasel.

Peaosatäitja Saara Kadak on oma rollis ehe ja armas. Astumata «lapse mängimise» libedale teele, annab ta sümpaatselt edasi nii väikse inimese muret kui rõõmu.

Ehe jõulutunne

Jaanus Laagrikülli lavakujundus on justkui väikese tüdruku unistus: roosa-valge ja pitsivahune, pakub see ühtlasi põnevaid mänguvõimalusi.

Plusspoolele tuleb märkida ka Peeter Konovalovi muusika, mida ta esitab koos Üllo Kauri ja tegelastega. Laulud loovad väikeses saalis hubase õhkkonna ning näitavad väikesele vaatajale, kes seda ehk veel ei teadvustagi, kuidas muusikast saab näitemängu oluline komponent.

Laval on veel üks nähtamatu tegelane: jõulud. Just pühade lähenemine paneb Saara tegutsema ning jõulumõtted ja ootuse helgus aitavad, kui tuju läheb pahaks või külas on taas Härra Halvasti.

Ehk aitab see ka neid, kes halavad jõuluaja kiiruse ja kommertslikkuse pärast. Ugala on astunud esimese sammu: sooja ning sümpaatset jõululavastust ei lõpeta hingetute kommipakkidega jõuluvana, vaid maksvusele pääseb ehe särav jõulutunne.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles