Minister: eelarve vajab enam paindlikkust

Rahandusminister Ivari Padari Foto: Elmo Riig / Sakala

Rahandusminister Ivari Padari sõnul tuleb järgmise aasta algul välja töötada plaan, kuidas suurendada edaspidi eelarve paindlikkust ja vähendada selles fikseeritud kulude osa.

Ivari Padar, tuleva aasta eelarve kokkupanek meenutab stseeni filmist «Nukitsamees», kus Mõhk ja Tölpa rahapaja juures imestavad, miks midagi üle ei jää, kui enne oli kõik puudu ja nüüd on kõik siin.

Ka valitsuse liikmete seas on olnud varjatud umbusku, kas olukord ikka on nii hull, ja küsimist, kuhu siis raha jäi. Nüüdseks on taibatud, et sellises meeleolus nagu viimasel kolmel-neljal aastal edasi minna ei saa. Vaja on otsused ja lubadused teraselt üle vaadata.

See muutus tuli valitsusele ootamatult, eriti kui pidada silmas tänavust eelarvet, mis koostati tohutu majanduskasvuga arvestades. Kas süsteem on siis nii jäik, et kui tegelikud andmed selgusid, polnud võimalik enam laeva pöörata?

Võib ka seda öelda. Aga optimistlik polnud ainult rahandusministeerium. Näiteks maailmapank, kelle prognoosid on alati olnud väga konservatiivsed, ennustas meile käesolevaks aastaks kuueprotsendilist majanduskasvu. Nii et kõik on käinud kiiresti ja mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas.

Ma jõudsin laupäeval (13. septembril — toim.) tagasi Euroopa rahandusministrite kohtumiselt. Seal tuli tõdeda, et peaaegu kõikides riikides on pilt samasugune nagu Eestis. Näiteks majandusimena tuntud Iirimaa on kukkunud kolmeprotsendilisest majanduskasvust sama sügavasse langusesse.

Kõigis maades on oma roll olnud kinnisvaral ja seal, kus mull on suurem olnud, kostab ka oigamist rohkem.

Maailmas valitseva olukorra tõttu on Eesti majandus veel nõrgem, kui see muidu oleks.

Seda võib vaadata mitmest küljest. Näiteks kaob odav allhange muutuste tõttu Eestist ära. Toimub reaalne konvergents, sest inimeste nõudmised kasvavad ja 4000 krooniga enam kedagi ei võlu. Selle võti on muidugi asjaolu, et Eesti majandus struktureeritakse ümber ning odava allhanke ja siseturu kütmise asemel keskendutakse ekspordile.

Teiseks tuleb rõhku panna euro kasutuselevõtu nõuete täitmisele, sest euro oleks Eesti rahandusliku usaldusväärsuse garant.

Riigieelarve ei pea olema mitte ainult mõistlik, vaid ka tagama selle, et me vastaksime 2011. või 2012. aastal Maastrichti kriteeriumidele.

Kas 2012. aasta on kindel tähtaeg?

See on igati tõenäoline, ehkki majandus on majandus ja lõpuni siin milleski kindel olla ei saa.

Kolmest Maastrichti kriteeriumist kahega on meil kõik korras: valitsussektori võlakoormus on Euroopa madalaim ning selleks et eelarve defitsiit läheks üle kolme protsendi sisemajanduse kogutoodangust, peaks juhtuma midagi dramaatilist.

Meie mure on inflatsioon ja eelarve ei tohi seda suurendada. Sellest ka minu jäik suhtumine käibemaksu tõstmisesse: protsendi võrra suurem käibemaks kasvataks inflatsiooni 0,8 protsenti.

Teisi tarbimismakse, näiteks kütuse- ja alkoholiaktsiisi on ju tõstetud.

Me oleme aktsiisid tõstnud Euroopa Liidu miinimummäärani ja jumal tänatud, et me seda teinud oleme. Praegu neid tõstma hakata oleks selge surm.

Järgmise aasta eelarves aktsiisitõuse sees pole. Maksutõusudest üldse on selles ainult üksikute käibemaksuerandite kaotamine, mille mõju inflatsioonile on märkamatu.

Et tänavune riigieelarve on märgatavalt kopsakam kui eelmise aasta oma, on paljudel inimestel tekkinud sama küsimus mis teie kolleegidel valitsuses: kuhu raha ikkagi jäi? Miks võetakse ära seni osutatud teenuseid, kuigi raha on rohkem?

Eelarve kasv tuleb põhiliselt euroraha ja sotsiaalmaksu laekumiste suurenemise arvelt, kuid sotsiaalmaksust saadavad summad on juba seadusega ära jaotatud pensionide maksmiseks ja haigekassale ning ka euroraha peab kasutama kindlaks otstarbeks. Seevastu eelarve vaba raha, mis tuleb peamiselt käibemaksust, on vähem.

Kui kindel te olete, et järgmise aasta majandusprognoos paika peab?

Üldse ei ole kindel. Meil on mitu varianti: positiivne prognoos, mille kohaselt kasvab majandus 3,5 protsenti, negatiivne prognoos, mille järgi oleks kasv 1 protsent, ja see prognoos, mille oleme aluseks võtnud eelarve koostamisel: 2,6 protsenti. Millelegi tuginedes peab ju eelarvet tegema.

Maakonnalehe ajakirjanikuna torkab mulle silma, mis järgmise aasta eelarve tõttu maainimestele halvemaks muutub. Kui vaadata näiteks ajalehtede maakojukande toetuse äravõtmist või bussiliinide eeldatavat koomaletõmbamist, tundub, et maal elamine on karistatav.

Eelarves ei ole säärast valdkonda, mida kärped ei puuduta, ole sa maa- või linnainimene. Ent me oleme teinud parima, et leida majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumilelisaraha ühistranspordi käigushoidmiseks.

Mis puudutab seda, et maal elamine on karistatav, siis tuleks meenutada 2007. aasta märtsi ja toonaseid valimistulemusi. Nüüd peab Eesti rahvas mõtlema, mis edasi saab. Me tahame 31-protsendilise maksukoormusega Skandinaaviat ehitada. Ei tule välja!