16. septembril kohtusid pärimusmuusika aida laval Tšiili, Sloveenia, Šoti, Šveitsi, Austria ja Eesti noored muusikud ning kõnetasid publikut balkani, ladina-ameerika ja põhjamaise muusika kaudu.
Publik sai osa karnevalist ja haldjamuinasjuttudest
/nginx/o/2018/02/26/7641829t1hcb6d.jpg)
24. september 2008, 11:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegemist on ühe sõpruskonna noortega, kes on kohtunud suviti eri paigus korraldatavates etnolaagrites, õppinud üksteiselt lugusid ja koondunud nüüd rahvusvaheliseks rändmuusikute tuuriks. Sellest ka nimi «Ethno in Transit».
Viljandis paar päeva varem proovi teinud ja töötube korraldanud noored särasid laval ning raputasid stoilisi eestlasi oma energilisusega. Tekkis tunne, nagu oleks tegemist meediumidega, kes mitte ei esita muusikat, vaid saavad ise osaks muusikast. Seejuures tuleb nentida, et kaasalöönud eestlased jäid oma sõprade kõrval pisut kahvatuks.
Kõik kümme muusikut on instrumendi valdamises professionaalid. Esitatud lugude seadete puhul oli küll tajuda traagelniite ja alles laval tekkinud lahendusi, kuid nende mõningane «karvasus» andiski eheduse, mida Eesti lavadel naljalt ei kohta.
On muidugi ilmselge, et kümnest andekast ja värvikast muusikust ei saa suurepärast ansamblit, küll aga saab koosluse, kollaaži, kus kord domineerib üks ja siis jälle teine kõlavärv või muusik.
Kogu kontserti raamistas karnevali ja šoti haldjamuinasjutu segune meeleolu, mille lõid eelkõige Kate Youngi karge lauluhääl ja Fernando Sterni kaasa toodud ladina-ameerika rütmid. Nõnda sai ka üks eesti arhailine laulumäng valatud sambarütmi. Lisaks oli võimalik kuulda Yuri Cainero esituses kõrilaulu ja Hermann Härteli joodeldamist.
Kontsert oli hämmastav kõnelus eri kultuuride vahel, kusjuures kommunikatsioonivahendiks olid pillid ja hääled ning ühine keel oli muusika.
Hämmastavat äratundmisrõõmu pakkus Hermann Härteli ja Maarja Nuudi viiuliduett. Nimelt oli Hermannil kaasas noodiraamat austria pillilugudega ning seda sirvides oli Maarja avastanud sarnasusi eesti muusikaga. Nõnda põimusid eesti labajalad austria pillilugudega. Paratamatult tuli meelde teooria, mille kohaselt oli maailma alguses üks laul, aga see lõhuti ning tükid pilluti maailma eri paikadesse laiali.