Kas tänasest naeratusest võib homme saada kulmukortsutus?

Ülle Lumi Foto: Elmo Riig / Sakala

AASTASADU on Eestis haiguse või vanuse tõttu abi vajava inimese eest hoolt kandnud eelkõige tema pere või suguvõsa. Milline on olukord nüüd, mil peremudel on hakanud muutuma? Me ei ela enam kaugeltki nii, nagu oli kombeks meie vanavanavanematel.

Endisaegade nähtused, nagu talupõllul rahmeldatud 80-tunnine töönädal, põliskülade kümnelapselised pered või lähiminevikugi tava töötada 50 aastat ühes asutuses, on meie eluviisist kadunud. Lapsi sünnib peresse üks või kaks ning eluea pikenedes kasvab ühiskonnas eakate osa. Nii on hooldusest ja ravist saanud sotsiaalpoliitika.

RAHVASTIK vananeb ja väheneb Viljandimaal kiiremini ja rohkem kui kunagi varem. Maksutulu kokkukuivamine ja sotsiaalkulude kasv käivad käsikäes. Minule meenutab see katset joosta korraga kahele poole: pinguta palju tahad, aga kohalt ei pääse.

Kas niisugune troostitu saatus võib tabada ka maakonna hoolekandeteenuseid? Üksteise järel valmivad eakate inimeste hooldamiseks ja järelevalveks uhked, üha täiustatumad ja paremate tingimustega hooned.

Tänu Euroopa abifondide rahale kerkib lähiaastatel Eestis mitu tosinat uusehitist. Ühe või teise meetme kaudu rajatakse Viljandimaale korraga kolm uut õendus-hoolduskodu. Ka Viljandi haigla ehitab eakatele mõeldud saja kohaga hoone.

ET PRAEGUSED pingutused luua võimalikult hea elukeskkond pakuksid rõõmu veel kaua, on haiglas hoolega jälgitud, et hoonekompleksi käigus hoidmise kulud oleksid optimaalsed. Oleme seadnud endale eesmärgi koondada kõik pikaajalised teenused, sealhulgas hooldusravi, erihoolekande ning rehabilitatsiooni- ja hoolekandeteenused kaunisse Jämejala parki.

Euroopa tasandusfondide abirahast sõltumatult pingutame järjepidevalt, et hoida haigla igapäevategemised heal tasemel. Meie eesmärk on pakkuda parima kvaliteediga teenust: puhtaid ruume, värsket õhku ja hoolivaid töötajaid. Patsientide soov tulla just Viljandi haiglasse on oluliselt suurem, kui praegused tingimused lubavad rahuldada.

Kuidas suudavad teenuse­osutajad säilitada uute hooldusravi- ja hoolekandeasutuste külluse ajastul oma näo ja tegevusmahu? Üks või teine sihtrühm on kritiseerinud Eesti haigekassasüsteemi, et rahastamine pole piisav. Peale aktiivravis valitseva tugeva konkurentsi käib olelusvõitlus ka hooldusraviteenuste osutajate seas.

Maakondlik hooldusravi ja hoolekande arengukava töörühm põhjendatud vajadusest lähtuvas kohtade arvus ja nende finantseerimises ühistele seisukohtadele ei jõudnud. Välja selgitamata jäid ressursid, eristamata kohapealsed vajadused ja hindamata ühiskondlikud võimalused. Kas selles oli süüdi hasart, mille sünnitas võimalus kasutada euroraha, või tuleviku ees tuntava vastutuse puudumine, pole võimalik öelda.

Tänavu suvel avaldas ajaleht «Eesti Ekspress» kaardi, mis näitas, et vaesemad omavalitsused paiknevad Lõuna- ja Ida-Eestis, jõukamad enamasti Tallinna ümbruses. Tekib küsimus, kas selline ühele poole kallutatud Eesti suudab sammu pidada vananevale elanikkonnale vajalike teenuste osutamisega.

Kas euroraha kojutoomise optimism ja suurejoonelised ehitusprojektid muutuvad hiljem murekoormaks, näitab aeg. Praegu ei pea veel iga uusrajatise omanik vaevama end küsimusega, kas sellises mahus parandatud infrastruktuuri ka tegelikult vaja on või on see olematu regionaalpoliitika järjekordne ilmutus.

EESTIS on ajast aega iga vald ise oma abivajajad toitnud ja puuduse all kannatajate eest hoolt kandnud. Sellest võib tuletada, et uusehitised saavad tänapäevalgi olla kindlad üksnes oma koduvallale ja arvestada lähiümbruses elavate abivajajatega.

Riigi tervishoiupoliitika arengusuunda jälgides ja haiglavõrgu reformiks valmistudes võib väita, et haigekassa kaetud hooldusraviteenust kõigile soovijatele ei jätku.

Erivajadustega isikutele mõeldud teenused koonduvad loomuliku valiku tulemusena sinna, kus on juba olemas professionaalsed töötajad, pikaajalised multiprobleemsete või psüühiliste erivajadustega eakatega tegelemise kogemused ning tugiteenuste võrgustik.

Kuuldavasti plaanitakse suurendada hooldusravi ostu mahtu 2012. aastal. Milliseks kujuneb haigekassa osa ja kui ulatuslikult on kõnealuse valdkonna rahastamisse arvestatud omavalitsuste kaasfinantseerimine, selgub alles pärast valimisi.

Kui käivitub mudel, mille puhul võrdsetes osades tasuvad patsient, kohalik omavalitsus ja haigekassa, võib tekkida vastuoluline olukord, et mida rohkem ehitatakse uusi maju, seda vähemaks jääb neid, kes teenust saavad. Põhjus on pragmaatiline: abivajajatel napib raha.

Juba praegu neelab ravipäeva eest küsitav 15-protsendiline omaosalustasu paljudel inimestel kogu pensioni. Kuuajalise hooldusravil viibimise ajal tuleb ju kanda ka igapäevased elamis- ja kommunaalkulud ning osta ravimeid.

Nüüdki kurdavad apteekrid, et nende arvutid kipuvad krooniliste haiguste leevendamiseks määratud ravimite rohkuse tõttu ummistuma. Tartu ülikooli uuringu põhjal kasutab üle 65-aastastest inimestest 25 protsenti vähemalt nelja retseptiravimit, ning kulutab nendele aastas ühe kuu pensioni. Prognooside järgi tõuseb retseptiravimi keskmine hind tulevikus veelgi.

SELLEGA probleemide sasipundar veel ei lõpe: mõni hooldus- ja ravikeskus on juba praegu sunnitud tegema kohtade täitumuse nimel jõuluallahindlust, kuna paljud auväärses eas patsiendid peavad hooldusteenustest loobuma ning loovutama pensioni töötuks jäänud laste ja lastelaste aitamiseks.  

Üha enam tundub, et rikkus ja vaesus, hurraaoptimism ja tegeliku elu hädad kasvavad võrdeliselt ning edasiviivat arengut ei ole.