Aastasajad vormisid looduslikust rajast tiheda liiklusega Tallinna—Tartu maantee

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Mäo rist 1950. aastate lõpul või 1960. aastate algul. Toonasest kitsarööpmelisest raudteest enam jälgi ei ole. Samas kohas kulgevat teed kasutati seni, kuni käesoleval aastal valmis Mäo liiklussõlm.

FOTO: Maanteemuuseum

Sajandeid tagasi kulges Tallinna ja Tartu vahel looduslik rada ning ühest linnast teise ratsutamine võttis mitu päeva.

1934/1935. aasta talvel Tallinna—Riia maanteel Tallinna lähedal tehtud hädaabitööde fotod. Nüüd kulgeb sealsamas lähedal Tallinna—Tartu maantee neljarealine lõik.

FOTO: maanteemuusem

1934/1935. aasta talvel Tallinna—Riia maanteel Tallinna lähedal tehtud hädaabitööde fotod. Nüüd kulgeb sealsamas lähedal Tallinna—Tartu maantee neljarealine lõik.

FOTO: Maanteemuuseum

Vaade Mäeküla ristmikule. Tallinna—Tartu maantee jääb vasakule. Otse ees on Lenini betoonskulptuuriga stalinistlik puhkeala. Foto on tehtud 1950. aastate algul.

FOTO: Maanteemuuseum

1970. aastate foto Tallinna—Tartu maantee ühe lõigu remondist. Tolle aja kohta väga suuri töid tehti sellel maanteel just nimetatud kümnendil ja ka 1980. aastatel.

FOTO: Maanteemuuseum

Foto 1960. aastate algusest: Tallinna—Tartu maantee 62. kilomeeter. Toonases mõistes eeskujulikus korras mustkattega lõik. Mida oskas hing tookord veel paremat tahta?

FOTO: Maanteemuuseum

Mäo liiklussõlm

FOTO: Nordecon Infra AS


Kartograaf Tõnu Raidi uurimusele tuginedes võib väita, et seda teed kasutati juba enne Jüriöö sündmusi. Hobustega ja jalgsi liigeldi näiteks praegusel Mõigu, Järveküla, Assaku, Lehmja, Vaida, Saula, Kolu, Kose ja Ravila lõigul.

1304. aastal sõlmiti Tartus või Paides ordu eestvõttel ordu ja Riia linna lepitamiseks kogu Liivimaa seisuste vaheline liiduleping. See viitab tõsiasjale, et XIV sajandi algul pidi Tartust ja Tallinnast Paidesse viiv tee juba olemas olema.

Ajas saab vaadata veelgi kaugemale tagasi. On alust arvata, et Kärknasse 1228. aastal rajatud tsistertslaste kloostri asukoha valiku üks oluline eeldus oli hästi liigeldav tee.

Rootsiaegsed muutused

Keskajal olid pelgalt looduslikud rajad. Tänapäevases tähenduses — tõsi küll, suurte mööndustega — hakkasid teed tekkima alles Rootsi ajal. Rootsi keskvõimu haldussuutlikkus võimaldas nõuda talupoegadelt oma ajas üsna hästi järelevalvatud kohustust teed korras hoida.

Rootsi ajal loodi ka postiteede võrgustik, kuid XVII sajandil kulges Tartu ja Tallinna vaheline postitee üle Rakvere. Järgmistel sajanditel muutus marsruut mitu korda.

Kartograaf Tõnu Raid on jõudnud rootsiaegseid teede kaarte uurides ja neid hilisematega võrreldes järeldusele, et Põltsamaalt Mäo kaudu Tallinna viiva tee kujus pole toimunud olulisi muutusi vähemalt 310 aasta jooksul ehk Rootsi ajast alates. Sama kehtib Piibe maantee kohta.

Ajalooliselt oli Eesti jagatud kaheks administratiivüksuseks: Eesti- ja Liivimaaks. Tartu jäi Liivimaale, mille halduskeskus oli Riia. Seega suurt vajadust Tartu ja Tallinna vahet käia ei olnud.

Ette rutates olgu öeldud, et Eesti tähtsaimaks muutus Tallinna—Tartu maantee alles XX sajandil ning sedagi järk-järgult.

1876. aastal valmis Tartut ja Tallinna ühendav raudtee, mis jäi Teise maailmasõjani kahe linna vahel kiireimaks ja mugavaimaks ühenduseks.

Teistsugune marsruut

Kuni 1920. aastate keskpaigani lõppes Tallinna—Tartu maantee trass Põltsamaa juures, kust tuli suunduda Aidu kaudu Piibe maanteele. Põltsamaalt Puurmanini ning Kärevereni ei läinud enam peatee, vaid kraadi võrra lahjem, kihelkonnatee.

Kärevere juures pöördus tee Vasula peale, kuni kohtus Piibe maanteega. Põhjus seisnes selles, et kuni 1928. aastani ei olnud Käreveres silda ning üle Emajõe pääses parvega. Selline liiklemisviis oli tollal Lõuna-Eestis tavaline: jõed on siin märksa laiemad kui Põhja-Eestis ning soiseid alasid leidub palju rohkem.

Samasugune olukord valitses ka Kärevere asunduse juures. Suurvee ajal oli mööda soist ala liigelda raske, et mitte öelda võimatu, sest tee mattus vee alla. See võibki olla põhjus, miks see varem Põltsamaalt otse Tartu poole ei tulnud. Praegu kasutusel olevast Tallinna—Tartu maanteest saab hakata rääkima alates 1920. aastate lõpust.

Enne Vene okupatsiooni oli kuni Põltsamaani kulgev Tallinna ja Tartu maantee trass rohkem tuntud Tallinna—Riia maanteena. See viis Põltsamaalt Viljandisse ning sealt Karksi-Nuia kuni Polli piiripunktini.  

Tallinna—Mäo—Põltsamaa—Viljandi—Karksi-Nuia—Polli maantee oli toona Eesti Vabariigi tähtsamaid.

Teise ilmasõja eelne uhke plaan

Eestisse hakkas 1930. aastatel tulema rohkem autosid, mistõttu suurenes vajadus korraliku ühendustee järele. Kümnendi keskpaiku valmis maanteede valitsuses Tallinna—Riia magistraalmaantee ehitamise kava — suur ja uhke plaan, mis jooksis paraku liiva.

Algus oli paljutõotav. Projekt oli tolle aja kohta väga kallis ja perspektiivikas. Võib öelda, et Tallinnast Põltsamaani oli tõmmatud sirge joon, mis läks Paide lähedalt läbi. Tee pidi ühendama Paidet ja Põltsamaad Tallinna ja Tartuga, sest kahes esimesena mainitud linnas raudteed polnud.

Kui Tallinnast Paideni kulgev vana tee oli 101 kilomeetrit pikk, siis uus plaan nägi ette lühendada seda 79 kilomeetrini. Kogu Tallinna ja Tartu vahelise trassi pikkus pidi vähenema 200 kilomeetrilt 176-le.

Ehitus algas 1934. aasta detsembris. Tallinna tööbörsi kaudu värvati ehitusele töötuid, sest projekti üks eesmärk oli võidelda majanduskriisi vastu. Parematel päevadel oli Tallinna lähedal tee-ehitusel ametis ligi 450 inimest.

Pihta hakati Tallinnast. Nagu tolleaegsest ajakirjandusest võis lugeda, pidi uus tee tulema «kõverikkudeta», mis võimaldanuks valmis teel arendada autode maksimumkiiruseks 150 kilomeetrit tunnis.

Kogu Tallinna—Riia magistraali maksumuseks oli arvestatud 2,4 miljonit krooni, kuid riik ei eraldanud vajalikke summasid algusest peale. 1934/1935. eelarveaastal sai suuremahuline projekt kõigest 50 000 krooni.

Sellegipoolest käis töö vahelduva eduga ning 1940. aasta suveks oli Tallinnast Assakuni kaheksa kilomeetrit uut teed valmis. Sakslaste hilisematel, Teise maailmasõja ajal koostatud teekaartidel võib näha Tallinnast Vaidani kulgevat uut sirget trassi, kuid sinnapaika asi jäigi.

Omariiklikust tähtsast üleliiduliselt oluliseks

Tallinna ja Tartu vahel on ajalooliselt kasutusel olnud kaks paralleelset liiklustrassi. Kuni 1940. aastate keskpaigani oli põhiline Piibe maantee.

Praegune Tallinna—Tartu maantee kulges Tallinnast Mäoni ning edasi Põltsamaani. Seal oli võimalik valida kahe võimaluse vahel.

Esiteks sai pöörata Põltsamaa kohal Aidu peale, sealt Siimustisse ja sõita Piibe maan­tee trassi pidi läbi Äksi Tartusse.

Teiseks võis sõita Kärevereni ja sealt Vasula peale, kuni Piibe maantee vastu tuli. Kuigi Tallinnast Tartu oli võimalik sõita ka praegust trassi pidi, oli see ühendustee tähtis eelkõige Põltsamaale ja Paidele.

Kui varem käis Tallinna ja Tartu vahel peamine liiklus mööda Piibe maanteed, siis nõukogude korra algul pilt muutus. 1940. aastate lõpul hakati eelisarendama Tallinna—Mäo—Põltsamaa—Puurmanni—Tartu suunda.

Praegusest Tallinna—Tartu maanteest sai üleliidulise tähtsusega tee. Kokku oli Eesti NSV-s kolm liiduliselt tähtsat trassi: Tallinn—Narva, Tallinn—Pärnu ja Tallinn—Tartu.

1947. aastal oli Tallinna—Tartu maanteel tolmuvaba kate üksnes linnade juures, kokku 4,4 kilomeetril.

Tee oli kruuskattega, kitsas ja käänuline ning tuiskas talviti kinni. Teealus oli nõrk ja külmakerked põhjustasid kevaditi deformatsioone, mis päädisid piirangutega. Aastatel 1953—1959 oli veoautode liiklus Tallinna—Tartu maanteel kevaditi samahästi kui suletud: sõita tohtis vaid maanteede valitsuse eriloaga.

Lõpuks sai maantee tolmuvabaks

1960. aastaks sai Tallinna—Tartu maantee täies ulatuses asfaldisarnase tolmuvaba katte alla. Teekatte alust paraku ei tugevdatud, sestap kippus mustkate lagunema. Olukord paranes mõni aasta hiljem, kui trassil algas mahukas rekonstrueerimine.

Hakati ehitama korralikku teealust muldkeha ning kevad enam liiklust ei takistanud. 1960. aastate algul asuti maanteele tegema asfaltbetoonkatet.

Väga suur töö tehti Tallinna—Tartu maanteel 1970. ja 1980. aastate esimesel poolel. Aastatel 1986—1990 ehitati esimene, Tallinnast Jürini  kulgev kahe eraldatud sõidusuunaga lõik. Viimase kahekümne aasta jooksul on neljarealist maan­teed Tallinna suunal võimaluste piires edasi ehitatud. Viimane suurem töö oli tänavu sügisel valminud Mäo ümbersõit.

Olgu lisatud, et alalised 90 km/h kiiruspiirangumärgid ilmusid Eesti teedele 1976. aasta 1. jaanuaris. Asulates olid kihutamist keelavad piirangud kehtestatud juba enne okupatsiooni, Eesti Vabariigi ajal.

Tagasi üles