Mõne aja eest heitis füüsilisest isikust ettevõtja Peep Tobreluts pilgu peale Eesti ametlikule euro kasutuselevõtu internetilehele. Sellega on tema ettevalmistused rahareformiks seni piirdunud.
Ettevõtjad euro pärast eriti ei muretse
11. november 2010, 21:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laiskuses pole Tobrelutsu siiski alust süüdistada. Ühiskondlikult aktiivse mehe tegevusvaldkonnad ulatuvad bensiinijaamade majandamisest loodushariduse jagamiseni. Ta lihtsalt ei näe põhjust asjaajamisega praegu pihta hakata, ehkki €-päevani pole jäänud enam kahte kuudki.
«Minu majandusaasta lõpeb 1. jaanuaril. Eks siis, kui see kätte jõuab, pea süvenema,» leidis ta.
Tobreluts pole kaugeltki ainus, kes rahateemat rahulikult võtab. Eesti väike- ja keskmiste ettevõtjate assotsiatsiooni paari nädala eest avaldatud küsitlusest selgub, et vaid 16 protsenti ettevõtteid on hakanud töötajaid koolitama, lepinguid ja teisi juriidilisi dokumente muutma ning kassa ja majandusarvestuse süsteeme ümber programmeerima.
Raamatupidamise tarkvara täiendamine ja veebilehtedel hindade uuendamine lähevad küll veidi kiiremas tempos, kuid ka need on käsil vähem kui pooltel.
Pisiasjad vajavad nuputamist
«Ei ole eriti midagi teha,» põhjendas ettevõtjate vähest aktiivsust osaühingu Pesuekspert juhatuse liige Tiit Jürmann. «Äriregistris muudatusi teha on lihtne, raamatupidamisega tegeleb firma, kellelt me seda teenust ostame, ja lepinguid me muutma ei hakka.»
Et lepingute puhul kehtib järjepidevuse põhimõte, ei ole vaja neid ainuüksi rahaühiku vahetumise pärast ümber teha. Kroonides märgitud summad tuleb kohustusi eurodes täitma asudes lihtsalt ametliku kursiga 15,6466 läbi jagada. Küll aga tekib uute lepingute või vanadele lisade vormistamise kohustus, kui summad natukenegi muutuvad: näiteks kui tõstetakse natuke palka, et number tuleks täiseurodes.
Laias laastus on kõik selge ka vanast aastast uude ülekanduva arvepidamisega: lähtuda tuleb ikka sellest, mis raha parajasti kehtib. Seega on detsembri lõpul väljasaadetaval arvel summa kirjas kroonides, aga jaanuaris tuleb see tasuda juba eurodes. Siiski soovitatakse arvel hinda mõlemas vääringus näidata nendelgi puhkudel, kui seadus seda tegema ei sunni: nii välistatakse maksjapoolsed arvutusvead.
Ent saatan peitub teatavasti detailides ja ka rahareformi puhul tuleb ette olukordi, millele lahenduse leidmiseks on vaja veidi nuputada.
Ametlik euroveeb euro.eesti.ee toob näiteks krooniajal mitme kauba eest koostatud arve, mille maksepäev jääb europerioodi. Kui konverteerida iga kauba maksumus eurodesse eraldi ja tulemused seejärel kokku liita, võib vastus tulla pisut teistsugune kui kroonides lõppsummat 15,6466-ga jagades. Vahed on tavaliselt tühised, internetilehel toodud 24 000-kroonise arve puhul kõigest üks sent, kuid kumb summa on ikkagi õige?
«Kroonides antud hind konverteeritakse euroks iga kauba kohta eraldi,» õpetab euroveeb. «Samast põhimõttest tuleks lähtuda ka juhul, kui pooled lepivad kokku, et ostetakse mitu kaupa korraga.»
Vetsumaks kolmekordseks
Mõni pealtnäha lihtne ja proosaline küsimus ei pruugigi paraku täit lahendust leida. Näiteks ei saa Tiit Jürmanni firma Pesuekspert liituda ausa hinna kokkuleppega, sest ettevõtte hallatavad Viljandi tasulised WC-d on tahes-tahtmata sunnitud hinda tõstma.
Jürmann selgitab, et Viljandi bussijaamas, Centrumis ja turuhoones asuvate tualettide lukusüsteemi, mida praegu avavad ühekroonised mündid, ei saa seadistada ümber väiksemale eurorahale kui 20-sendine.
Turul ja bussijaamas, kus inimesed suure külastatavuse tõttu sageli raha maksmata üksteise järel kempsu pääsevad, maksab käimlas käik praegu kolm krooni. Seal tõuseb teenuse hind euro tuleku järel Eesti rahas umbes 12 senti. Seevastu Centrumis, kus hädaline saab ihu kergendada kõigest ühe krooni eest, tuleb hinnatõus suhtarvuna lausa röögatu: üle kolmesaja protsendi!
Tõsi küll, tasulisi kemmerguid kasutab inimene tavaliselt harva ja sisuliselt pole kallinemine kuigi suur. Kummatigi ei saa ettevõtja selle tõttu väita, nagu euro tema hindu ei tõstaks.
«Jaanuari esimesel kahel nädalal, kui paralleelselt käibivad mõlemad rahad, ei võta me WC-s käimise eest ilmselt üldse raha,» lubas Jürmann. «Rahavahetuse organiseerimise kulu oleks ilmselt sama suur kui selle aja jooksul saamata jääv tulu.»
Väikestest segadustest hoolimata toob rahareform tualettide haldajatele ka ühe hea uudise: panka viidav mündikott muutub vähemalt 15 korda kergemaks.
Muret ei tunne
Suurtel firmadel on euro tulles muidugi rohkem tööd kui väikestel, eriti kui nad tegelevad jaekaubandusega. Maakonnas veerandsadat poodi pidav Viljandi tarbijate ühistu on seetõttu teinud juba mõnda aega pidevaid ettevalmistusi ja juhatuse liikme Margus Toomla sõnul kulgeb kõik plaanipäraselt.
Kui mõnel ettevõttel võib tulla tublisti arvutamist, et säilitada aktsia- või osakapitali konverteerimise järel osaluste senised proportsioonid (äriregistri kodulehel on selle hõlbustamiseks kalkulaator), siis ühistu puhul on lugu 700 liikmest hoolimata mõnevõrra lihtsam.
Nimelt on seal igaühel niikuinii vaid üks hääl ja osakute arvust sõltub üksnes saadavate dividendide suurus. Osaku praegust 300-kroonist maksumust tuleks Toomla arvates siiski ligi 13 krooni võrra suurendada, et see ulatuks ümberarvutamise järel ümmarguse 20 euroni.
«Põhjust euro tuleku pärast muret tunda meil minu arvates küll ei ole,» leidis Margus Toomla. «Infot on piisavalt ja tegevus käib mitmes liinis.»
Ta tõi näiteks, et pangast antakse ettevõttele nõu, Eesti tarbijate keskühistu hangib liikmesühistutele vajaliku inventari, kas või uued kassasahtlid, ja kui jõuab kätte aeg hakata kauplusi vastse valuutaga varustama, tegeleb sellega G4S, kes niikuinii mitu korda nädalas poodide sularaha veab.
«Kakskümmend aastat tagasi oli ju samuti rahareform,» viitas Toomla toona hangitud kogemustele. «Kõige rohkem mõjub see inimestele ehk hoopis psühholoogiliselt, sest nende palganumber on edaspidi 15 korda väiksem.»