Ugala tõi laupäeval teist korda vaatajate ette Anton Tšehhovi «Kolm õde» — 1988. aastal lavastas selle teatritudengitega Kalju Komissarov ning ühes meespeaosas oli näidendi praegune lavastaja Peeter Tammearu.
Kolme õe troostitu elu tellinguis ja nende ümber
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maailmaklassikat lavastama hakata on selle varasemate lavastuste slepi tõttu julge ettevõtmine. Samuti tekitab tihtipeale aukartust autor ise, nagu Peeter Tammearu kavalehel nendib. Õnneks võttis tema julguse kokku ja Ugala seinad olid laupäeva õhtul väärtdramaturgiale toetavad.
Pean tunnistama, et just selle eelmiste lavastuste slepi pärast läksin esietendusele tugeva kõhklusega.
Oma vanuse tõttu küll mitte laval, aga ometi ekraanil nähtuna jätsid Adolf Šapiro 1973. aasta lavastus ja osatäitjad (Mikk Mikiveri Veršinin, Ita Everi Maša, Juhan Viidingu Tusenbach, Jüri Järveti Tšebutõkin) kustumatu elamuse.
Laupäevase etenduse algul rääkisid need osatäitmised ugalalastele kaasa, aga mitte kaua. Varsti kiirgasid üle lava Indrek Sammuli Veršinin ja Andres Tabuni Tšebutõkin, «väikesest rollist», Arvo Raimo Ferapontist ning «väikesest inimesest», Carita Vaikjärve Natašast rääkimata.
Carita Vaikjärvelt oli see järjekordne tugev vene naise roll. Kui kevadises Maksim Gorki «Põhjas» oli ta ühe vähesena tõelist suurt vene hinge kandev heasüdamlik pelmeenibaaba, siis nüüd kooris tema väikekodanlik Nataša oma väiklust ja enesekesksust iga stseeniga aina rohkem nähtavale. Eks tema võimuhaaramise põhjuseks ole tundmine, et ta jääb õdedele igal juhul alla, ja mõnu üritada neile selle eest kätte maksta.
Natašale vastandus teine kodanlane ehk mittesõjaväelane Kulõgin (Tarvo Vridolin) oma uskumatus oskamatuses ja leplikkuses.