Mälestussambad meenutavad neid, kes andsid oma elu Eesti Vabariigi eest

Foto: AFP / Scanpix

Ajaloolisel Viljandimaal on Vabadussõjas langenute auks püstitatud 18 mälestussammast, neist kaks on taastamata.

Vaid piltidel võib imetleda Amandus Adamsoni võimast ja kaunist Sakalamaa langenud sõjameeste mälestussammast, mis püstitati Viljandi kesklinna ja mille asemele ehitati kommunistliku partei rajoonikomitee hoone, praegune ametite maja. Teine taastamata mälestusmärk on kapten Anton Irvele pühendatu. Seda kunstiliselt mitte eriti õnnestunud kuju, mis asus Kirikumäel, polegi kavas taastada. Selle kohale asetas Viljandimaa muinsuskaitse ühendus 1989. aasta kevadel mälestuskivi.

Unarusse pole jäetud

Viljandi muuseumi direktor, Viljandimaa muinsuskaitse ühenduse esimees, sõjaajaloolane Jaak Pihlak on olnud üks suuremaid Vabadussõja mälestusmärkide taastamise innustajaid. Tema sõnul võib praegu, 90. aastapäeva tähistanud Eesti Vabariigis, riigile aluse pannud sündmuse tähistega enam-vähem rahul olla. «Päris hoolitsemata ja unarusse jäetud pole neist ükski,» ütleb ta.

Pihlak nimetab Suure-Jaani kihelkonna langenute mälestussammast, mis on tuntud Lembitu sambana, ning Põltsamaa, Aidu, Kolga-Jaani, Tarvastu ja Tõrva mälestussammast, mis kõik on hästi hooldatud.

Mitmes keeles teabetahvlid

Et oma silm on kuningas, teeme ringi Lõuna-Viljandimaal.

Esimene peatus on Viiratsi vallas endise Raba talu asukohas, kus on vägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri sünnipaik. Mälestusmärgi juurde viib allee, muinsuskaitsjate koostatud stendidelt võib lugeda olulist teavet kindrali kohta.

«Siin oli peategija muinsuskaitsja Lembit Kadalipp. Tema hoidis ka seda teed ja ümbrust korras, kuni jõudu jätkus. Territoorium on suur, see pole lihtne töö,» räägib Jaak Pihlak, tõdedes, et valla palgalised pole nii hoolsad olnud. «Teeraja võiks ju umbrohust puhta hoida.»

Inimesi käib suure tee lähedal asuva monumendi juures päris palju. Nad peatuvad, vaatavad ja loevad mitmes keeles kirja pandud teavet.

Pihlaku arvates võib arutleda nii või teisiti, aga Vabadussõja-aegne vägede ülemjuhataja Laidoner on üks Eesti ajaloo suurkujusid.

«Vabadussõda on ju ainus sõda, mille eestlased on võitnud. Arvukalt on küll lahinguid võidetud, kuid Vabadussõjas võitles eesti rahvas juba riigina ning võitis selles nii suurt idanaabrit kui baltisakslasi,» kõneleb ta.

«Olulised protsessid olid ka ärkamisaeg ja talude päriseksostmine. Siis hakkasid eestlased ennast rahvana teadvustama. Vabadussõda oli ajalooline kõrghetk ja suur võimalus. Tänu sellele sündis meie riik,» arutleb Pihlak ja rõhutab: «Ilma mälestusmärkideta ei saa. Neid on vaja nii meile endale kui meie järeltulijatele.»

Oleme jõudnud Tarvastusse, kus peale mälestussamba on ka kirikus seinal graniitplaadid 55 Vabadussõjas elu jätnud sellest kandist pärit või seal langenud mehe nimega.

«Vald finantseeris ja kohalik kiviraidur tegi, mina aitasin koos abilistega andmeid koguda,» selgitab Jaak Pihlak. Ta lisab, et on veel kaheksa meest, kelle nimesid pole seni tahvlile raiutud, sest nende saatus pole päris kindel - kes neist jäi kadunuks ja kelle andmed on ebapiisavad.

Ilus ja korras

«Vald on väga tragi olnud,» kiidab Jaak Pihlak Tarvastu mehi. «Sammas on taastatud peaaegu samasugusena, nagu see enne oli, ainult lipp on lühem. See monument oli skulptor August Vommi töö ja viimane Vabadussõja mälestusmärk, mis Viljandimaal püstitati: see avati 1937. aastal.»

Mälestussamba ümbrus on ilus ja korras.

Karksi kihelkonna langenute mälestussammas, suur ja võimas mustast kivist obelisk, on kõige viimane, mis Viljandimaal taastatud. Suurejooneline tseremoonia president Toomas Hendrik Ilvese osavõtul leidis aset tänavu 6. septembril.

«Kõige suurem toetus selles taastamistöös oli Londonis elaval Oberschneideri perekonnal, kelle ühe, Vabadussõjas langenud esiisa nimi on samuti sellesse sambasse raiutud. Nemad annetasid 400 000 krooni, mis on suurem osa ausamba taastamise hinnast,» jutustab Pihlak.

Kanged mulgid

Kärstna lahingute mälestussammas lasti õhku 1941. aastal. Jaak Pihlak meenutab, kuidas selle taastamise ideega tuli välja kohalik muinsuskaitseklubi.

«Klubi üks eestvedaja oli Enn Kõva. 12. novembril 1988 peeti Viljandimaa muinsuskaitse ühenduse asutamise koosolek. Kõva rääkis seal, et Kärstna mehed on ka mõtelnud oma samba uuesti taastada. Toona oli selle koha peal prügimägi, aga alles olid peopesasuurune tükk sammast langenud meeste nimedega ja pildid. Küllo Arjakas, kes oli siis Eesti muinsuskaitse seltsi vastutav sekretär, ütles, et see on uhke idee ja sammas oli võimas, aga ehk oleks mõistlik enne mõni väiksem asi ära teha. Selle peale lausus Kõva, et nemad tahavad samba järgmiseks võidupühaks püsti panna. Ja oligi järgmisel suvel kõik valmis: suur monument püsti, ümbrus korrastatud ja hekid istutatud. Arjakas on hiljem tunnistanud, et ta ei uskunud, et mulgid võivad nii kanged olla.»

Jaak Pihlak nimetab talupidaja Enn Kõva kõrval teisigi selle kandi agaraid muinsuse kaitsjaid, näiteks Priit Sillat ja meie hulgast lahkunud Mauri Keerutajat.

Mälestusmärk on praegu eeskujulikus korras. Vaid üks asi pahandab Pihlakut. «Viitasid ei ole. Juba ammu rääkisin sellest vallavanemale. Siin kandis on päris palju Vabadussõja ja kultuurilooga seotud tähiseid, aga kuidas inimesed peaksid need üles leidma?»

Nigelalt taastatud

Kõige õnnetumas seisukorras on Halliste sammas. Originaali osa, mis on säilinud, on seniajani ilus, hiljem lisatud parandused aga väga viletsa kvaliteediga. Ilmselt on segu kvaliteet olnud nõnda kehv, et uus plaadiosa on maha kukkunud, omakorda katki läinud ja siis kuidagi liimiga kokku kleebitud - häbimärk meestele, kes taastamistööd tegid.

«See on üks viletsamalt taastatud Vabadussõja mälestussambaid üldse. Siia ei taha võõraid tuuagi,» lausub Jaak Pihlak, astudes alla kõverikest trepiastmetest. Kunagi oli seal olnud ilus graniidist trepp.

Pihlak nendib, et vallavalitsust süüdistada ei saa, sest Halliste on väike omavalitsus ja tema jõud ei käi sellest üle.

Hiljem asja «Sakalale» kommenteerides tunnistab Halliste vallavanem Andres Rõigas, et midagi peab ette võtma. Kunas, seda ei tea, sest kõigepealt tahab vald avada Vabadussõjas langenute mälestustahvli Õisus ja Uue-Karistes.

Vabadussõja mälestuskivi Õisus on mitu korda maetud ja taas üles kaevatud.

Jaak Pihlak oli ühest vanast ajalehest lugenud, et sügisel 1940 olevat piimanduskooli õpilased kivi maasse peitnud ja juulis 1941, kui sakslased tulid, jälle välja kaevanud ning hiljem taas peitnud. Ta rääkis kohalikele inimestele mõttest, et võiks kadunud kivi otsida maa seest, ning mõne päevaga oli see leitud.

Pihlak on kurb, et kivi taga kasvanud suur tamm ära kuivas ja maha võeti. «Kuuldavasti olla see Konstantin Pätsi istutatud ja see võib tõsi olla, sest ta käis tõepoolest siin kandis ja istutas ka tamme.»

Praegu on kivi juures mulda pandud uus tammeke. Ümbrus on niidetud ja korras.

Vabadussõjas langenute ühiskalmistul Viljandis on 42 hauda. Plats on üldjoontes korras, aga Jaak Pihlak leiab, et linna võimalusi arvestades võiksid sealsed teekatteplaadid paremini paigutatud olla ning teedele peaks puistama sõelmeid, et üldpilt kenam oleks.

Ringkäigu lõpetame Johan Laidoneri ratsamonumendi juures Viljandi lauluväljaku kõrval.

Korralik ratsamonument

«See on omaette vahva kuju,» kiidab Jaak Pihlak rahvale juba omaseks saanud mälestusmärki. «Üks korralik ratsamonument peab Eestis ikka olema - me oleme nii uhked küll. Hobune on läbi ajaloo olnud väejuhi sümbol.»

Päeva kokkuvõtteks lausub Jaak Pihlak, et nüüd on jäänud vaid Viljandi endine parteimaja maha võtta ja Sakalamaa Vabadussõjas langenute monument taastada. «Ehk juhtub see Eesti Vabariigi sajandaks aastapäevaks?»