Põtrade pulmapidu pani metsad kaikuma

Põdralehm. Pilt on illustratiivne.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Septembri lõpp, kuuvalge õhtu, esimene öökülm. Vaikse varitseja terane kõrv tabab metsavaikuses sügavaid ohkeid. Ei, seal ei peida end euro saabumise pärast muretsevad maainimesed, vaid hoopis pulmatuhinas põdrapullid.


Kui päris täpne olla, võivad uhkete sarvekandjate moodi häälitseda ka jahimehed ja loodusesõbrad, kutsudes metsakuningat endaga kohtama.

Need, kel «võõrkeel» hästi suus ja piisavalt kannatust varutud, saavadki hea õnne korral lõpuks põdrapulli või -lehmaga silmitsi seista. See on looduse ime, mida kogedes jääb jahimehel sageli püss selga ja lask tegemata. Pärast lühikest kohtumist, olles sohitegemise tabanud, läheb põder siis tavaliselt uuesti oma teed.

Tartumaa jahimees Jaak Volmer on tänavu sügisel niimoodi endaga kohtuma meelitanud neli põdrapulli. «Peale selle olen veel viiel korral lolliks jäänud: pullid on poole pealt taibanud, et ma pole õige tegelane,» jutustas ta.

Kuigi Volmer oleks võinud nende suhtes käituda kütina — põdrajaht on ju alates 15. septembrist lubatud — jättis ta loomadele elu.

«Eks igaüks käi jahil oma põhjusel. Mina lähen metsa elamuse ja loomaga suhtlemise pärast. Nii et mulle on tänavune põdrajaht juba sama hästi kui läbi,» selgitas Jaak Volmer.

Põdra pulma kontvõõraks tikkujal tuleb arvestada, et võimalus sinna sattuda on tavainimesel väga väike. Eestis elab eri maakondades tuhandel hektaril kolm kuni kuus, keskmiselt aga viis põtra.

Põdralehmi on ühe sarvilise kohta pisut rohkem kui üks, kuid kaugeltki kõik pullid pole küpsed pulmas kaasa lööma. Seega on kohti, kus mitu isaslooma rivaalitsedes kokku saavad, üsna keeruline leida.

«Nende pulmamängu kuulmine ja nägemine on suur õnnestumine,» tunnistas Jaak Volmer.

Noored naksuvad

Kui Jaak Volmer korraldas nädal tagasi Viljandimaa metsaomanikele ulukikahjustustest hoidumise nõustamise, olid temaga kaasas ulukiuurijad Jüri Tõnisson ja Tiit Randveer. Viimati nimetatu on samuti kogenud põtrade peibutaja.

Palusin loomatundjail pärast ettekandeid demonstreerida, kuidas sarviliste kutsumise hääl kõlab.

«No eks pange kirja,» muigas Tiit Randveer ja laskis läbi peoga kaetud ning sõrmedega pisut kokkusurutud nina kuuldavale häälitsuse, millega põdralehm otsib pulli. Mustvalgel võiks seda kirjeldada nii: «Eaaaaah-aah!»

«Talle vastab noor pull «Ohh! Ohh!»,» sekundeeris ulukiteadlasele Jaak Volmer, nüüd juba rohkem kurgupõhjast.

«Siis tuleb vana pull ja ütleb «Oah!»,» tegi Volmer veidi madalamat häält ja selgitas: «Noored pullid rohkem naksuvad, vanad aga ohivad.»

Kõik need nüansid on pulmamängus olulised. Kui vana pulli häälitsusega liialdada, ei julge noored mänguga liituda, sest kardavad kogenud vastaselt lüüa saada. Seevastu liiga noore pulli häält kuuldes ei viitsi võimsad isased nõrga rivaali peale aega raisata.

Vahel võib kogenud jahimees metsas tulutult ohkida, sest põtradel pole lihtsalt tuju talle vastata.

«Kõige parem on käimasoleva mänguga ühineda, sest siis on heliredel juba ette antud,» selgitas Jaak Volmer.

Tegutsevad pimedal ajal

Parim on põtrade pulmamängu jälgida selgel vaiksel ja kargel esimese öökülmaga hommikul. Siis kuulevad põdrapullid üksteist juba kauge maa tagant ning lähevad puhevile ja elevile.

Esimesed mängukatsetused teevad põdrad juba õhtuvidevikus, kuid kõige aktiivsemad on nad arvatavasti hommikupoole ööd. Kui päike tõuseb ja inimese silm seletama hakkab, on metsaelanike toimetamised enamasti tehtud.

Tiit Randveer teab öelda, et põder armastab asju ajada metsa vahel ja võsastikes. Selles, kas jooksuajal kogunevad põdrapullid emasloomade juurde või on liikumine hoopis vastupidine, jäävad mehed eri arvamusele.

«Suured pullid püsivad väljavõideldud kohtades ja lehmad tulevad ise nende juurde,» jagas Jaak Volmer oma kogemusi. «Alles pärast seda, kui jooksuaja tipp on möödas, võtavad isasloomad puntidesse ja hakkavad otsima üksikuid emaseid, kes veel pulli tahavad.»

Seevastu keskkonnateabe keskuse põdrauurija Jüri Tõnissoni teooria ütleb, et  tõmbekeskmeks on tavaliselt lehm, kelle soosingu pärast isased konkureerivad. Seepärast on jooksuaja algul pullid lehmade otsingul. See, kas loomad moodustuvad paarid või on pull mitme lehmaga ning kas paar on koos mõne tunni või koguni mitu päeva, sõltub kohalolijate arvust ning soolisest ja vanuselisest jaotumusest.

«Teate, ärge kirjutage, et asi on kindlalt nii või teisiti,» ütles seepeale Tiit Randveer. «Põtrade käitumine pole üldse sada protsenti teada. Sellel võib olla mitmesuguseid võimalusi nagu inimestegi puhul.»

Pulmarituaal tipneb muidugi ovulatsiooni ja paaritumisega. Emasloom vajab vaid mõnd kontakti isasega ning nende õnnestumise korral tema huvi raugeb. Armuöö tulemusena toob ta järgmisel kevadel ilmale vasika või kaks, haruharva isegi kolm.

Pull seevastu suundub pärast ühe emasega sehkendamist otsima uut partnerit. Ühel sügisel viljastab ta õnne korral mitu paarilist, tarandikes on täheldatud, et neid võib olla koguni seitse.

Vahel läheb võitluseks

Põtrade aktiivseim jooksuaeg kestab tavaliselt kaks-kolm nädalat. Pulmade tipp oli tänavu 23.-24. septembri paiku, kui taevas säras täiskuu. See oli meie ööpäevast valgusperioodi arvesse võttes nendele ulukitele parim sigimisaeg.

Praegu tulevad uut võimalust otsima veel ainult need emasloomad, kellel esimene paaritumine ebaõnnestus: taas on võimalik viljastuda umbes kolme nädala pärast.

Neid jahivad isased, kes tahavad kasutada viimaseid soo jätkamise võimalusi. Jüri Tõnissoni teada peaks selliseid meie põdraasurkonnas jätkuma.

«Sel ajal tekivadki põdrapullide kokkujooksud ja kaklemised,» selgitas Jaak Volmer.

Sageli suudavad tugevad loomad rivaali eemale hirmutada ainuüksi väljanägemisega. Nad demonstreerivad oma võimsust silmavalgeid pööritades, kangetel jalgadel kõndides ning langetatud pead kõigutades sarvede ja kaela jämedust näidates.

«Tihtipeale piisab ähvardavast poosist, et teist põgenema lüüa, sest rivaali tapmiseks kulub energiat ja see pole asurkonnale kasulik,» selgitas Jüri Tõnisson.

Vahel panevad pullid siiski sarved kokku. Jõukatsumine võib lõppeda sarveharu murdumise või muu vigastusega. Üliharva juhtub sedagi, et loomad jäävad sarvipidi üksteise külge kinni ega pääsegi enam lahti.

«On jube surm, kui pead vaenlasega viimse hetkeni koos olema,» nentis Tiit Randveer.

Sarved on eputamiseks

Pulli sarved pole mõeldud üksnes konkurentide tõrjumiseks, vaid ka lehma ees edvistamiseks. «Sarvi võib võrrelda mõne poisi BMW-ga. Tühja tal seda nii väga vaja on, odavam auto võib isegi parem olla, aga BMW näitab, et ta võib endale säärast uhkust lubada,» selgitas Tiit Randveer.

Sarved saavutavad täishiilguse parimasse elujärku jõudnud pullidel. Krooni suurus ja looma vanus on omavahel siiski üsna nõrgalt seotud: leidub pulle, kes kunagi suuri sarvi ei kasvata, samas kui mõnel võivad juba mullikana olla väiksed 4-5 haruga kühvelsarved.

«Alla nelja-aastaste pullide sarved maksavad küllastunud pulmaturul enamasti siiski vähe,» tõdes Jüri Tõnisson.

Pärast pulmapidu saavad aga põdrad uhkeldamisest mõnda aega puhata. Vanemad ja haigemad loomad hakkavad sarvi maha viskama juba oktoobri lõpul. Pullid muutuvad siis leplikuks ja kogunevad vahel salkadesse, et talvitumispaika suunduda.

Detsembris heidavad krooni peast juba tugevamadki isendid. Ainult mõni segaduses nooruk võib sellega ringi käia veel veebruaris.

Uuesti hakkavad põtrade sarved jõudsalt kasvama mais, kui päeval on juba pikkust. Augustini on need moodustised kaetud tundliku nahaga, milles on veresooni ja närve. Siis hõõruvad põdrad oma ehted puhtaks, et neid septembris kulmineeruval jooksuajal kõigile täies hiilguses näidata.

ARVAMUS

Jüri Tõnisson,
põdrauurija

Jahimeeste teada oli tänavu põtru Viljandimaal taas rohkem kui 900. Eelmisel aastal kütiti seal 343 põtra.

Et nende loomade asustustihedus maakonnas püsib metsanduse taluvuspiiri lähedal, siis on tänavune soovitav küttimismäär mullusest tegelikust küttimisest suurem.

Põtrade üksikjaht algas juba 15. septembril, suur täiskasvanud loomade ühisjaht on lubatud 1. oktoobrist novembri lõpuni, vasikaid kütitakse veel detsembri keskpaigani.

Mida varem põdrad tabatakse, seda parem, sest nii saavad nad jääda rahus talvituma. Pikem häirimine sunnib loomi rohkem liikuma, suurendades toiduvajadust ja metsakahjustuste riski.

Metsaomanik saab seda ohtu vähendada metsakultuuride eest hoolitsedes. Repellendiga puulatvu kaitstes säästab ta nii aega kui raha, mis kuluks kultuuride täiendamiseks.

Ulukid pole metsa vaenlased, vaid osa meie elurikkusest. Sellest saavad metsaomanik ja jahimees täit mõnu tunda siis, kui püsib tasakaal. Vahel tuleb meil kõigil sellesse oma panus anda.

Tagasi üles