:format(webp)/nginx/o/2017/06/08/6761849t1h1e5f.jpg)
/nginx/o/2008/09/12/73740t1h2361.jpg)
Juba pikka aega on suurt osa inimesi ärevusse ajanud riigi otsus minna Eestis 2010. aastast üle ainult digitaalsele televisioonile.
Digitelevisioon? Rahu, ainult rahu!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et sellega seoses pakub oma teenuseid hulk telekommunikatsiooni valdkonnas tegutsevaid firmasid, soovitades eri võimaluste ja hindadega pakette, on tehnikakaugetel televaatajatel õigustatult tekkinud palju küsimusi. Eelkõige tahetakse teada, missugused on vältimatud kulutused ja mida head või halba selle raha eest saab.
Kiirustatud üleminek
Olmeelektroonikat müüva Avetoni kaupluse juhataja Harri Koiksaare arvates tuleks digiseadmete muretsemisse suhtuda rahulikult.
«Praegu pole mõtet paanikat tekitada - 2010. aastani on veel aega,» ütles ta. «Ma ei saa välistada, et vahepeal võib krooni väärtusega midagi juhtuda, kuid tehnika vaevalt selle ajaga kallimaks muutub, pigem on suund vastupidine.»
Samas leiab Koiksaar, et riigi plaan juba 2010. aastaks täielikult digitelevisioonile üle minna on liigne kiirustamine.
«Et Eesti valis neljanda põlvkonna edastusstandardi, mis maailmas alles hakkab välja vahetama eelmise põlvkonna omasid, oleks võinud aega anda 2015. aastani. Näiteks MPEG-4 digituuneriga telereid on praegu väga vähe saada,» selgitas ta.
Elukoht ja soovid määravad valiku
Mille järgi peaks siis tavatelevaataja digiboksi ja operaatori, kellega liituda, valima?
Kui suhteliselt vähe telekat vaatav eramajas elav inimene tahab oma praegust kanalivalikut veidi suurendada, on Harri Koiksaare hinnangul mõistlik osta digiboks ja mitte kellegagi liituda - nii saab tavalise antenni vahendusel näha kõiki seitset Eesti tasuta kanalit. Digiboksi hind algab umbes 1600 kroonist ning kui Starmaniga leping sõlmida, saab selle ka rentida.
Keda aga säärane kanalivalik ei rahulda, võib muretseda Starmani Zoom-TV, mille vahendusel näeb ka tasulisi kanaleid, kuid mis töötab samuti digiboksi ja tavaantenni põhimõttel.
Sellel, kes elab eramajas ja kasutab kodus internetti, on Koiksaare jutu järgi mõttekas endale soetada Elioni internetikaablit pidi leviv digitelevisioon. «Nii saab kaks asja ühes: internetikaabel tuleb sisse ja pole mingit suurt risu maja küljes. Miinuseks on küll teatud tehnilised ebamugavused seoses paigaldamisega ja halva kasutusloogikaga pult.»
Sama soovitus kehtib maal elavatele inimestele, kuid nende puhul võib valikule piirangud seada hõredalt asustatud piirkond, kus puudub hea internetiühendus, ja looduslik eripära.
«Metsade keskel ja orus elavatel inimestel on nii analoog- kui digitelevisiooni jaoks vaja mitmekümne meetri kõrgust antenni, mille muretsemine on mõttetult kallis. Sel juhul on ainus võimalik valik Viasati digitelevisioon, mis saab signaali satelliidilt ja katab oma leviga terve Eesti,» kõneles Koiksaar.
Kaablivõrgu klient on parimas seisus
Harri Koiksaare väitel on praegu kõige lihtsamas olukorras need inimesed, kes elavad niinimetatud magalarajoonides ning saavad oma telepildi kas Starmani või STV kaablivõrgu vahendusel.
«Kui kogu vastuvõtt läheb 2010. aastal digitaalseks, pole suurtes kaablivõrkudes olevail klientidel eeldatavasti mingit jama ega muutust,» nentis ta. «Lihtsalt operaatori kaablivõrgu keskuses pannakse vahele seitse digituunerit - iga Eesti kanali kohta üks - ja nende kaudu minev signaal lastakse võrku sisse.»
Niisugustel inimestel ei tasu Koiksaare sõnul digiseadmete soetamisega kiirustada, vaid tuleb oodata, mis juhtuma hakkab.
«Tean oma töökogemusest, et digiboks ei pruugi paneelmaja kaablivõrgus üldse töötama hakata, vaid nõuab ikkagi tavalist antenni,» lausus ta.
Harri Koiksaar soovitas operaatorit valides uurida sedagi, milliseid Eesti kanaleid nood oma pakettides pakuvad.
«Kas põhjuseks on omavaheline konkurents või midagi muud, aga mitte kõik operaatorid ei paku võimalust vaadata neidsamu seitset kodumaist tasuta levivat digikanalit,» põhjendas ta.
Iga teler nõuab tuunerit
Peredel, kes on harjunud videomakiga saateid lindistama või vaatama telerit mitmes toas ühel ajal, tuleb digitelevisiooni puhul selleks teha suuremaid kulutusi.
Harri Koiksaar, kas vastab tõele, et praegu kaob digitelevisiooni puhul ära võimalus vaadata ühte kanalit ja samal ajal mõnelt teiselt kanalilt tulevat saadet videomakiga lindistada?
Ühe digiboksi ehk tuuneri puhul küll. Analooglevis on televiisoris vastuvõtja, mis häälestatakse ühe kanali peale. Täpselt samasugune vastuvõtublokk on ka videomagnetofonis. See võimaldab samal ajal vaadata üht ja lindistada teist kanalit.
Kui kõik läheb digitaalseks, peab sama tulemuse saavutamiseks digituuner olema nii videomakis kui televiisoris. Ühe digituuneriga saab kätte vaid ühe signaali ja lindistada ainult seda kanalit, mida vaadatakse.
Kas samal põhjusel ei saa peredes, kus on mitu televiisorit, vaadata ühe digituuneriga neist ühel ajal eri kanaleid?
Just. Kui pole just niisugust telerit, kuhu on Eestile sobiv digituuner sisse ehitatud - ja selliseid on praegu imevähe saada -, tuleb igale telerile osta eraldi digiboks.
Elion pakub praegu minu teada tänu IPTV-le ehk interneti televisioonile võimalust varustada kaks telerit eri kanalitega, kuid selgi juhul on mõlema teleri juures Elioni digiboks.