Pilguheit pealinnale teise nurga alt

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab - see ütlus kehtib ka Afganistanis. Pärast asjaajamist õnnestub mul maha jätta sõjaväeeskort ja näha Kabuli vahetumalt.

Eesti kaitseministeeriumi nõunik Gerri Lesk nõustab afgaane ning liigub ringi veidi teise korra järgi kui Eesti sõjaväelased. Tõsi, temagi sõidab peamiselt turvasõidukiga, aga juhul kui on hangitud luba, ajab ta teinekord piiritletud alal asju ka päris tavalise autoga, roolis usaldusväärne afgaan.

Selle aasta algusest Afganistanis töötava Saaremaalt pärit mehe sõnul võib lääne inimene Kabuli tänavail ka jalgsi liikuda, ilma et midagi tingimata juhtuma peaks, kuid alati tuleb säilitada nii-öelda kuues meel.

«Mina olen käinud küll, täiesti tavalises riietuses,» nendib ta. «Julgestus oli mul siiski kaasas, aga ta saatis viisakalt eemalt ja märkamatult. Midagi häirivat ei juhtunud.»

Linna peale minek

Lesk tunneb Afganistani pealinna igapäevaelu ilmselt paremini kui karmi korraga sõdurid. Või vähemalt pisut teise, inimlikuma nurga alt. Ta on käinud õhtustamas kohalikes restoranides, kus hinnatase on muide võrreldav Tallinna omaga. Sinna viib ja sealt toob muidugi auto, sest niisama Kabulis uidata ei ole välismaalasel kuigi mõttekas.

Mõni nädal tagasi rööviti Kabulis tsiviilametis töötanud jaapanlane. Võeti raha ja tapeti. Haruldane pole ka see, et välismaalane röövitakse ning hiljem nõutakse tema eest lunaraha. Sel juhul võib eluga pääseda. Kui hästi läheb.

Ajakirjanikke saatev poolakast NATO esindaja peab ilmselt meelde tuletama kõik ohud, mis isepäi linna peale minekul varitsevad. Samas ta keelata ei saa - vaba valik.

Vaba valik tähendab lõpuks seda, et pärast mitmeid nõupidamisi ja läbirääkimisi lubab Gerri Lesk oma afgaani autojuhiga mulle Kabulis tiiru teha. Ilma kuulikindla vesti ja kiivrita, et mitte tähelepanu äratada. Autogi on näiliselt tavaline, kuid siiski pisut tugevdatud sõiduriist.

Kui lõpuks NATO baasist ilma turvavarustuseta lahkume, on tunne isemoodi eriline. Ega eriti jõuagi mõelda, et mis siis, kui just see pika hõlstiga habetunud mees polegi tavaline autode vahel teed otsiv jalakäija, vaid õiget hetke valiv enesetaputerrorist. Kabuli melu haarab endasse. Läbi lahtise autoakna on vaadata ja tunnetada nii palju.

Ramadaani mõju

Alanud on küll moslemite paastukuu ramadaan, mis tähendab, et tänavad pole sama rahvarohked kui tavaliselt, aga liiklus on ikka nii tihe, et iga natukese aja tagant tuleb peatuda. Üksikud tänavakauplejad sulavad aeg-ajalt ühtseks pikaks turutänavaks. Puu- ja juurviljad, lihaletid, vaibad, autovaruosad, ehted, teksad, särgid... Leida võib kõike.

Autost keset linnamelu välja minna, et turisti kombel fotokaga klõpsima hakata, Gerri Lesk ei soovita. Põhjusi on palju: ohtlikkus, usulised tõekspidamised pildistamise suhtes, välismaalastelt raha lunivad lapsed ja mis kõik veel. Olgu pealegi. Esimese korra kohta on tavaline autosõitki suur elamus.

Autost lahkume kahes kohas. Pika ja laia tänava otsas kõrgub mäenõlval endisaegne kuningapalee. Kunagisest hiilgusest on järel tondilossiks muutunud sõjavaremed, piiratud okastraadiga. Seal, linnakärast eemal istub mitmekaupa maas mehi ning veedab niisama aega. Pildistavad eurooplased väärivad neilt vaid mõne pilgu, ei enamat.

Kiire ringkäik Afganistani pealinnas sõna otseses mõttes troonib vaatega kahe tuhande meetri kõrgusel mäetipus, kust paistab kätte kogu linn. Seisatan päris mäe serval ja vaatan. Lihtsalt vaatan. Sõnad on liigsed.

Meie hea autojuht aga tahaks juba koju. Ta ootab küll kannatlikult, aga Gerri Lesk märgib, et mees oli nõus pärast oma tööaega ja pealegi veel ramadaani ajal lisasõidu tegema. Naaseme baasi, tagasi relvastatud valve alla.

Lesk nendib, et olukord Afganistanis pole küll meie mõistes rahulik, aga kindlasti ei saa öelda, et rahvusvaheline missioon oleks siin igavene.

EESTI KAITSENÕUNIKU TÖÖ

Eesti kaitseministeeriumi nõuniku Gerri Leski ülesanne on Afganistani kaitseministeeriumi nõustamine.
• Lesk ütleb, et afgaanile on igasugune abi teretulnud. Materiaalse kõrval on olulisel kohal väljaõpe ja nõustamine, aga moel, mis on kohalikele sobilik. Vägisi võõra kombe peale sundimine erilist kasu ei too.
• Probleemina näeb Lesk olukorda, kui väljakoolitatud kohalik otsustab ära minna. Nii viib ta tarkused enesega kaasa ja taas tuleb uut spetsialisti koolitama hakata.

Allikas: «Sakala»