Vaba mõte: Statistiliselt hea maaelu

Hans Väre Foto: Elmo Riig / Sakala

Kes on lugenud Eduard Vilde romaani «Prohvet Maltsvet», peaks päris hästi teadma, mida tegelikult tähendab eestlaste palju kiidetud terve talupojamõistus. Bullerby laste eeskujul oleks võinud meie XIX sajandi keskel elanud esivanematele täiesti vabalt riputada seljale sildi «Olen nii loll, et kahju kohe!». See polnud muidugi mingil moel toonase maarahva enda süü. Kui sa ikka pole näinud ühtki ajalehte, sinu ainus lugemisvara on lauluraamat ja piibel, sa ei ole kunagi käinud isegi oma kreisikeskuses ning oled kooliharidust saanud heal juhul vaid paar talve, pole su vaimsed võimed kuigi hästi areneda saanud.

Sama väljendit võib kirjutada ka veidi teisiti: terve talupoja mõistus. Tõtt-öelda ei kehti seegi üle-eelmise sajandi maainimeste kohta, sest raske töö ja alatoitumine nende tervist just ei hellitanud. Ent kui vaadata statistikat, siis tänapäeval on tervest maarahvast alust rääkida küll.

Võiks ju eeldada, et suurtest keskustest eemal elajatele on paljud teenused raskemini kättesaadavad kui näiteks pealinlastele. Ent võta näpust! Statistikaameti andmetel on neid maainimesi, kes vajadusest hoolimata arstiabita jäid, palju vähem kui samasuguseid linnaelanikke. Neid aga, kes hindavad oma tervist heaks või väga heaks, on maal rohkem kui linnas.