Nokk ja saba lahti, tuul tiibadesse ning teele!

Valgepõsk-lagled. Foto: Maarja Möldre

Paari viimase nädalaga on olukord linnurindel üha põnevamaks muutunud. Kiirtelegrammid toovad järjest uudiseid ülelendavatest tihastetuhandetest, haneeskadrillidest ja isegi ajutiselt vangi langenud karvasjalg-kakkudest, kes endale jala ümber rõnga saavad.

Vaatlejad teatavad kolleegidele, mis liike nad näinud on, ennustavad järgmiste suurte parvede Eestisse jõudmise aega ja vahendavad põhja või ida pool elavate ornitoloogide infot, et uute tulijate vastuvõtmiseks valmis olla. Käes on üks linnuhuviliste töörohkemaid ja magusamaid aegu aastas — sügisränne.

Sooduspakkumiste jahil

Inimesed, kes ise kunagi reisiplaani kokku on pannud, teavad väga hästi, kui palju asju enne teele asumist selgeks tuleb mõelda. Kas minna auto, lennuki, laeva või rongiga? Kust kaudu sõita? Kunas liikuma hakata? Mida kaasa võtta? Mille järgi võõral maal otsustada, kuhu minna?

Ka rändlindude elu pole nii lihtne, kui meile maa pealt vaadates näib. Nad ei saa ühel heal sügispäeval lihtsalt tiivaga rehmata ja teatada, et lendavad lõunasse. Esiteks ei kulge Euroopa suleliste sesoonsed rändemarsruudid enamasti põhja-lõuna suunal, vaid kirdest edelasse ja vastupidi. Mõnel linnul pole vaja lõunasse tüüridagi, piisab läände, näiteks meresoojale Inglismaale siirdumisest.

Teiseks on muinasjutuline lõuna lindudele erinev. Lõuna-Soome rasvatihased võivad juba Eestisse jõudes arvata, et on lõunamaal, ega lähegi kaugemale, Viljandi omad aga peavad siinseid olusid liiga karmiks ja pagevad Leetu.

Lindude rändeteed ja -kombed on välja kujunenud aastatuhandete jooksul ning sõltuvad eelkõige sellest, kuidas on kõige soodsam talvekorterisse jõuda.
Toitumisharjumuste, kehakuju, kaalu ja hulga muude tegurite põhjal on tiivulised välja töötanud just neile kõige otstarbekamad lahendused.

Näiteks suurte laiade tiibadega valge-toonekured ja teised nendesarnased linnud kasutavad lendamiseks ära õhu erinevat soojenemist maapinna kohal. Tõusva õhu sambas tiireldes kerkib toonekurg aina ülespoole, kuni jõuab küllalt kõrgele, ja liugleb siis soovitud suunas järgmise õhusambani. Nii võib ta sobivate õhuvoolude korral läbida pikki vahemaid peaaegu liigutamata, ainult tiivaotstega veidi suunda andes.

Säärasel ülimalt efektiivsel stiilil, mida nimetatakse termiliseks hõljulennuks, on aga ka suur puudus: seda ei saa kasutada vee kohal, kus pole vajalikke tõusva õhu sambaid. Seetõttu väldivad valge-toonekured merd nii palju kui võimalik ja Euroopast Aafrikasse jõudmiseks on neil kasutada üksnes kaks teed: Gibraltari kaudu läänes või üle Bosporuse väina ja Suessi maakitsuse idas. Isegi Saaremaale ei tihanud valge-toonekured pikka aega lennata.

Ehkki «Lindude rände atlase» andmetel ületavad must-toonekured suuri veekogusid valgetest sugulastest meelsamini, räägib mittetulundusühingu Kotkaklubi uurimus teist keelt. Satelliitsaatjaga varustatud mustad kured pidasid Aafrika ja Eesti vahet rännates piinliku täpsusega kinni Suessi—Bosporuse—Ikla liinist ning hoidusid mere kohal lendamisest nagu Tom Sawyer seebist. Vähemalt väljaspool Eestit, sest kolmest kurest kaks olid pärit Saaremaalt.

Lennustiil ja eluviis

Termiline hõljulend pole sugugi ainus viis edasi jõuda. Näiteks albatrossid kasutavad liuglemiseks lainete tekitatavaid tõusvaid õhumasse, rasked haned peavad aga kogu aeg tiibadele valu andma, et õhus püsida. Paljud linnud vehivad tiibadega ja lauglevad vaheldumisi või, mis veelgi huvitavam, tõmbavad vaba hooga edasi sööstmiseks tiivad kokku, sest nõnda on nende õhutakistus väiksem.

Stiil määrab meie elus palju. Nii nagu Savile Row’l õmmeldud ülikonda kandev härrasmees ei luba endale punnvõrriga sõitmist, peavad linnud oma elukorralduse juures lähtuma lennustiilist.

Eespool kirjeldatud purilendu harrastavatel toonekurgedel ei ole võimalik rännata öösel, mil sooja õhu sambaid pole, kuid tänu väiksele energiakulule ei vaja nad palju aega söömiseks. Haneliste kaagatamist võime sageli kuulda ka pimedast taevast, ent nemad peavad tegema rännul pikemaid puhkepeatusi, et kõht korralikult täis vitsutada.

Muide, nagu näitab «Lindude rände atlas», mille on eesti keelde tõlkinud Viljandimaa ornitoloog Olav Renno, asub üks maailma tähtsamaid söögipeatusi meist kõigest paarisaja kilomeetri kaugusel Matsalus.

Linnu sees on kell ja kompass

Lindude rändes on nii palju hämmastavat, et paneb imestama, kuidas inimesed on tulnud mõttele ennast looduse krooniks pidada. Võib-olla juhtus niiviisi seepärast, et pikka aega ei teadnud nad lindude erakordsetest teekondadest midagi ja arvasid, et sulelised poevad talveks veekogu põhjamutta.

Selles, et loomad meist füüsiliselt üle on, ei ole muidugi midagi üllatavat, kuid rändlinnud on ka jahmatavalt targad. Kuidas nad teavad, millal on õige aeg teele asuda? Ja kuidas nad oskavad õigesse paika lennata?

Esimese küsimuse vastus peitub osaliselt välistes tegurites. Pikemate ööde ja külmade ilmade saabudes saab ka kõige tuhmim kana aru, et kui ta tahab parasvöötmest soojemasse kohta kolida, on nüüd selleks paras aeg. Ent kuidas lind tagasitulekuaega valib? Troopikas on ju temperatuur ning öö ja päeva pikkus kogu aeg enam-vähem samad.

Loomulikult on siingi abi kohapealsetest muutustest, kas või vihma- ja põuaperioodi vaheldumisest. Ent tiivulistes on peidus ka bioloogiline kell, mis rändetungi esile kutsub. Ornitoloog Eerik Kumari kirjeldas juba rohkem kui poole sajandi eest ilmunud raamatus «Eesti NSV linnud», kuidas puuri pandud sulelised isegi olude kunstliku moonutamise puhul rändeärevusest lahti ei saanud. Seda tõestavad uuemad katsed.

Kõige enam peamurdmist on inimestele lindude rände juures põhjustanud nende orienteerumisoskus. Tiivuliste ülitäpset sisemist GPS-i on seletatud päikese asukoha ja kõrguse jälgimise, magnetpooluste tunnetamise, maamärkide, valitsevate tuulesuundade, tähtede liikumise ja palju muuga, kuid mitte ükski meetod pole kasutatav kõigi liikide puhul. Öösel lendav kakk ei saa ju päikest näha ja päevalind pääsuke Põhjanaela suunaviidaks võtta.

Nii on teadlased jõudnud järeldusele, et linnud kasutavad tee leidmiseks mitut orienteerumismeetodit korraga. Endiselt aga on suur mõistatus, kuidas oskavad õiget suunda valida noorlinnud, kes kohe esimesel aastal ilma vanemateta talvituspaika lendavad.

Tähelepanu! Valmis olla! Start!

Vihmase ilmaga ei meeldi eriti kellelegi reisida. Suleliste õnneks asendus nädala algul Eestit uhtnud sadu eile selge taevaga ja hüva kirdetuul annab neile õhus hoogu juurde. Seetõttu peaks hane- ja kurerände kõrgaeg kätte jõudma just nüüd.

Küllap tulevad nad kevadel tagasi nagu teisedki lahkuvad linnud. Kodu on neil ju põhjamaal ning suvel leiavad nad siit märksa rohkem süüa ja rahulikke pesakohti kui lõunast.

Tuult tiibadesse!