Geneetiliselt muundatud organismid ei pruugi tuua helget tulevikku

Kuigi osa teadlasi ongi nimetanud tänapäeva ühiskonda riskiühiskonnaks, tuleb organismide juurdetekitamisega väga ettevaatlik olla. Foto: Internet

Esimene geneetiliselt muundatud kultuurtaim jõudis turule 1996. aastal, kuid praeguseks on transgeenne vili vallutanud mõnede andmete järgi juba ligi kümnendiku maailma põllupinnast.

Geneetiliselt muundatud organism ehk GMO on elusolend, olgu selleks siis bakter, taim või loom, kelle pärilikkuse ainet ehk DNA-d on geenitehnoloogilisi võtteid kasutades kunstlikult muudetud.

GMO-de kasutamist kajastavad arvud on laes Ameerika Ühendriikide tõttu. Kuigi esmapilgul võib väita, et Eestit kui geenitehnoloogilisest põllumajandusest suhteliselt vaba Euroopa Liidu tillukest osa kõnealune teema ei puuduta, on see eksiarvamus. Geenitehnoloogia lõppsaadus satub meie igapäevasele toidulauale geneetiliselt muundatud sojaga, mida leidub paljudes toodetes. Neid ei ole Eesti kauplustes lihtne teistest eristada. Enamasti ei ole märgistus kuigi silmatorkav, kiri on väike ja raskesti loetav.

Võib küsida, mis on halba selles, et maailma üha suurenevale elanikkonnale tagatakse toit, muutes põllukultuurid põuakindlaks, soolataluvaks ja kahjurikindlamaks. Paraku pole taevas nii pilvitu.

Kodanikuühendus GMO-vaba Eesti on südameasjaks võtnud selgitada tarbijale valikuvabaduse säilimise ning keskkonna- ja sotsiaalmajanduslike riskidega seotud küsimusi. Ühendusega liitunute nimekirja vaadates torkab kohe silma, et Viljandimaa on oma 55 põllumajandusettevõtte ja 1332 hektariga teistest maakondadest peajagu üle.

Viljandimaa põllumehed, kellega «Sakala» sel teemal vestles, möönsid nagu ühest suust, et eesti põllumees mõtleb ikka sügavalt järele, enne kui midagi teeb, ning loodetavasti ei jõua GMO-d kunagi Eesti põldudele.

GMO-vaba Eesti eestvedaja Nastja Pertsjonok, biotehnoloogia firmad lubavad lahkelt, et geenmuundatud kultuuride abil kasutatakse põllumajanduses vähem mürke, aidatakse põllumeestel kergema vaevaga saada rohkem saaki ning leevendatakse vaestes riikides näljahäda ja vitamiinivaegust. Kõlab kuidagi liiga ilusalt.

Elame maailmas, kus meid ründab üks konstrueeritud reaalsus teise järel. Meile lubatakse, et kaotame juba nädala lõpuks kehakaalus viis kilo; saame pärast kreemi kümnendat kasutuskorda sileda ja kirka jume ning et üks pesumasin peseb pesu mitu korda paremini kui mõni teine.

Propagandasse ja reklaami on alati mõistlik suhtuda eluterve kriitikaga, sest nende eesmärk ongi avalikku arvamust soovitud suunas mõjutada.

GMO-de küsimuses on ilmselgelt palju arvamusi. Üks võimalus on vaadata lähemalt, kes on need, kes räägivad. GMO-sid propageerivad suured kemikaalikontsernid ja geenitehnoloogid, samuti riigid, kus kemikaale intensiivselt kasutatakse. Mina ei ole seni kuulnud kuigipalju keskkonnakaitsjaid GMO-sid põllule nõudmas ja GMO-sid kasvatavate maade vaeseid muundtaimedele kiidulaulu laulmas.

Kui kõrvutada GMO-ga kaasnevaid riske ja hüvesid, siis kummad lõpuks peale jäävad?

Praeguste teadmiste kohaselt on hüved kas väga kaheldavad või väga lühiajalised, riskid — nii need, mis on juba nähtavad, kui need, mis esile tulla võivad — on aga üsna suured. Mis veelgi olulisem: et tegu ei ole mehaanilise saastega, vaid paljuneva elusorganismiga, võib kahjude likvideerimine olla äärmiselt keeruline ning teatud etapist alates ka võimatu.

Nii et praegu julgen kinnitada, et GMO-dega seotud riske ei maksa enda kaela võtta. Nii tähtsates küsimustes oleks mõistlik jääda ettevaatlikuks, mitte hakata suuremastaabiliste katsete käigus proovima, mis täpselt juhtub.

Liikumine GMO-vaba Eesti on tegutsenud juba viis aastat. Mis on selle ajaga nii Eestis kui maailmas muutunud?

Aina selgemaks on saanud GMO-de negatiivsed sotsiaalmajanduslikud mõjud: taimekaitsevahendeid kasutatakse rohkem ja saastumist on võimatu ära hoida. Aina vähem nimetatakse GMO-sid maailma näljast päästjateks. Üheski tõsiseltvõetavas debatis seda peaaegu enam ei kuule, kuigi veel viis aastat tagasi oli see valdav. Samas on GMO-sid hakatud peale suruma biokütuste turu kaudu.

GMO-sid kasvatatakse üldiselt järjest rohkem, kuid vaikselt hakatakse nende kodumaal USA-s märkama ka negatiivseid mõjusid ja vahel nende kasvatamise mõttekuses kahtlema.

Kui tõsiselt kodanikualgatuse korras sündinud liikumist võetakse? Kas pole ohtu, et jääte hüüdjaks hääleks kõrbes?

Tegelikult on inimeste huvi GMO teema vastu suur ja pigem on mure, et kuna suur osa tööst on vabatahtlik, ei jõua me pakkuda nii palju infot, kui oleks vaja.

Otsustajatega suhtlemine ei lähe ladusalt. Eesti ministeeriumid kipuvad kriitikata kõik eurokomisjoni otsused üle võtma. Teiste Euroopa Liidu riikide kõrval on Eesti selgelt üle keskmise GMO-meelne.

Aga eks ole nii, et mida rohkem inimesed oma arvamust välja ütlevad, seda raskem on otsustajatel teha nägu, et kõik on korras.

Kui suur on tõenäosus sattuda kaubandusvõrgus mõne GMO-toote peale ja kuidas seda üldse tõestada?

Kui ostetakse toiduaineid, milles on soja, on tõenäosus väga suur. Soja on selline veidi varjatud tooraine, mida ei näe, aga seda sisaldavad nii vorstid kui šokolaad, nii et tuleb lugeda kirja pakendil.

Suurema riskiastmega on ka need tooted, milles on maisi ja rapsi. Need on põhilised maailmas kasvatatavad GMO-d ja nende kohta peaks pakendil teave olema. Sellise kirja leiab peaaegu kõikidelt odavatelt toiduõlidelt.

Need on GMO-d, mis on Euroopa Liidus turustusloa saanud, aga viimaste aastate jooksul on euroliidus toitudest avastatud ka loata GMO-sid, näiteks riisi, maisi ja linajahu. Loomulikult ei ole seda pakendil kirjas. Vahel juhtub, et pakendile ei märgita, kui tootja on kasutanud GMO-dega saastunud toorainet. Seda, et tootes leidub GMO-sid, saab tõestada vaid laboris.

Te kogute kampaania käigus infot maaomanike kohta, kes teadvustavad GMO-ga seotud riske ja soovivad muundkultuuride teadlikust kasvatamisest hoiduda. Huvitaval kombel on Viljandimaal neid üllatavalt palju. Miks?

Meie kampaaniat pole kunagi laialt reklaamitud, sest rohujuure tasandi liikumisena ei ole meil selleks rahagi olnud. Nii et kohalik tegevus sõltub põllumeestest, kes asja enda jaoks läbi mõtlevad, ja siin on Viljandi mehed olnud tõepoolest väga ärksad!

Mida tavakodanik üldse saaks keskkonna- ja sotsiaalmajanduslike riskide maandamiseks ette võtta?

Oleme vanast ajast harjunud, et üksikisikust ei sõltu midagi: «No mis mina, väike mustikas, ikka teha saan!» Arvan, et igast inimesest sõltub palju, ja kui miski ikka korda läheb, peab seda otsustajatele ütlema, isegi kui sellest kohe mingit kasu ei paista.

Nii et üks, mida tavakodanikud saavad teha, on avaldada otsustajatele survet, et riik nende tervisele rohkem tähelepanu pööraks.

Lisaks mõjutab iga inimene turgu oma igapäevaseid oste tehes. Alati saab valida tervislikuma, GMO-vaba toote ning poele märku anda, et riiulis soovitakse näha korralikku toitu. Selleks need ettepanekute lehed suurtes poodides ju ongi.