Talu peremees teeb teadustööd ja kavandab puhkekohti

Tarviduse korral on Auksi-Kooli talu peremehel Ando Adamsonil abikäed oma kodust võtta. Seekord toimetab ta koos perenaise Liis Adamsoniga. Foto: Peeter Kümmel /Sakala

Ando Adamson lõpetas viljalõikuse täpselt oma 34. sünnipäeval, 1. septembril — viimasena jäi kombainiheedri ette rapsipõld. Nii oli õhtul pereringis peetud väiksel koosistumisel kaks põhjust.

Nüüdseks on Auksi-Kooli talus ka talivili külvatud: seeme läks mulda üheainsa laupäevaga.

Peremees seemendas talinisuga 40 hektarit — niisama palju kui möödunud sügisel. Siis aga sulasid rohkem kui pooled orasepõllud lume alt välja kahjustatuna ja kevadel tuli uus seeme külvata. Talivilja alla jäi üksnes 18,6 hektarit.

Aastad pole vennad ning see, kes mõne äparduse ja ilma vigurite järel loobub, pole õige talumees. Maatööd tegeva inimese elu koosnebki lootustest, oludega leppimisest ning uutest lootustest, millele annavad tuge vigadest õpitu ja uued plaanid.

Nii viljakasvataja kui teadur

Loomulikult on «Ada» üks nendest talinisusortidest, mis just mulda läksid. Ando Adamson on seda kasvatanud mitu aastat ning jätkab selle heade ja halbade külgede uurimist.

Juba mitmendat aastat on ta oma talutöö kõrval maaviljeluse instituudi teadur ning sellele taliviljasordile kasvutingimusi luues ja tulemustest järeldusi tehes annab ta sordile hinnangu. Kõige lühemalt kõlab see nii: «Ada» on hea talinisusort.

«Vaadake, kui ilus tera,» ütles Adamson päev enne külvi laohoones, kus tal seisis ees seemne kottipanek, et järgmisel hommikul oleks kõik põlluleminekuks valmis. Kuldset vilja ühest peost teise libistades lausus ta, et kõige parem katse andis 8,8 tonni hektari kohta. Aga ka katsetest saadud kõige tagasihoidlikumat saaki 4,3 tonni pole tegijal põhjust häbeneda. Samuti pole laita teravilja olulised näitajad tuhande tera ja mahu kaal: liiter talinisu kaalus tänavu keskmiselt 817 grammi.

Talunikust teadur nentis, et tema tootmiskatsed teenivadki tera kvaliteedi parandamise eesmärki ning selleks tuleb tal täita kõiki agrotehnilisi nõudeid.

Ando Adamsoni arvates oli tänavu ilus suvi. Päevad olid küll harjumatult kuumad, kuid selles kandis need viljale liiga ei teinud. Talunik on oma kogemustest veendunud, et terved ja tugevad taimed taluvad hästi nii põuda kui liigset vihma. Ühe rapsipõllu oli vihm küll maha löönud, kuid õnneks oli seal tera küps ning saak eriti ei kannatanud.

Vanaisa jälgedes

Ando Adamson tuli oma senisest kodupaigast Võhmast vanaisa Lapi tallu elama 1995. aastal, kui ta Olustveres põllumeheametit õppis. Kui ta aasta hiljem kooli kiitusega lõpetas, ei jäänud ta tallu ega valinud edasiõppimiseks maaülikooli. Bakalaureuse kraadi sai ta hoopis õigusteaduse valdkonnas ning alles seejärel kaitses magistrikraadi agronoomide koolis.

Sordi tootmiskatsed oma talus on aga nagu õpingute jätk, elu ise.

Põlisest põllumehest vanaisa Eduard Maasepp pärandas tütrepojale oma Lapi talu koos 70,2 hektari ja suurte kogemustega. Sealjuures oli ta kõrgest vanadusest hoolimata kogu aeg ise asja juures ja käsipidi töö kallal.

Noor peremees ostis vanale talukohale lisaks Auksi-Kooli talu 54 hektarit maad ja kahe valduse vahepealt veel mõne hektari.

Nii kasvas tal tänavu suvinisu 13,7, suviraps 31,2, taliraps 16,1 ja oder 6,4 hektaril. Talinisu, nagu öeldud, andis saagi 18,6 hektarilt. Rukist pole viimastel aastatel nendele põldudele külvatud, põhjus on selle liiga madal müügihind. Kõige suurem pind, 56 hektarit, oli aga ristiku all. Kogu saagi kündis Adamson maasse ehk andis põllule tagasi.
Haritud põllumehed teavad, et see on parim mullaviljakuse parandamise viis.

Vili kasvas ilus. Kõige parema saagi, 6,2 tonni teri hektarilt, andis suvinisu just kodutee kõrval põllul. Kusjuures selle talu nisu on alati võetud toiduviljaks.

Maad masinateta ei hari, olgu seda vähe või palju, ning teraviljakasvataja ei tule toime ilma kuivatita — selle ehitas Adamson juba seitse aastat tagasi.

Naaber saab tööriista laenata, kui endal töö tehtud, kuid siis võib parim külvi- või lõikusaeg möödas olla. Seepärast on Auksi-Kooli talu peremees hankinud endale hea traktori, randaali, teravilja-, väetise- ja peenseemnete külviku, mürgipritsi ning pöörd­adra.
Kombaini ta tänavu siiski laenas, sest enda oma remontimiseks ei jäänud aega. Seekord läks laenumasinaga hästi: see oli vaba talle parimal ajal ja lõikusaega ei seganud vihm. Pealegi ei vajanud kõrrel kuivanud vili suurt kuivatamist.

Vanas talus on nii mõndagi iseäralikku. Elamu on ehitatud üle-eelmisel sajandil. 39 meetri pikkuse kelbaga maja ühes otsas elasid inimesed ja teises loomad. Hoone on palju kordi ümber ehitatud, viimati sundisid seda tegema keravälgu kahjustused.

Loomi Adamsonid ei pea. Seevastu on majas asukoha leidnud saun ja garaaž. Eemal paiknev vana aitki on pikkust ja laiust arvestades eluhoonele paras paariline.

Õuel vedelnud vanarauahunnik pakkus selle koristajale ja ülearuse hävitajale mõndagi üllatuslikku, nagu kerge sepalõõts, alasi ja hobusega veetav pöördader. Viimati nimetatu pälvib tähelepanu isegi vanade talupidajate seas: kirjandust arvesse võttes on see valmistatud 1880. aastal.

Olustvere ametikool ihkab pöördatra endale rahvale näidatava muu vana aja atribuutika kõrvale, kuid esiotsa seisab see üleni roostes tööriist ühe puu kõrval koos priskust koguva kõrvitsa ja tõlvikuid kasvatava maisikogumiga.

Kes teeb, see jõuab

Teadjad mehed räägivad, et talu, millel on maad alla 300 hektari, ei majanda end ära.  Ilmselt ei majandagi. Igapäevase talutöö kõrval tootmiskatseid teha ja sorti uurida on  sellekohase haridusega inimesele isegi põnev, kuid niisama oluline on selle töö eest saadav lisaraha.

Peremehe kõrval teeb palgatööd ka perenaine Liis: ta sõidab iga päev kas jalgratta, bussi või autoga Viljandisse Sveba-Dahleni töökotta, kus ta vooderdab pagariahje. Mõistagi oleks perenaisel selles üsnagi suures majapidamises tööd rohkem kui küll ning lapsedki on alles väiksed — Li­sann käib viiendas ja Tom teises klassis —, kuid Auksis teatavasti kooli pole.

«Kes teeb, see jõuab,» tõdes Liis Adamson ja rääkis sellest, kuidas kaheksa-aastane Tom suure haljasala nii kodumaja ümber kui sauna juures järjepanu traktoriga puhtaks niidab. «Poiss hakkas juba kuueaastasena traktoriga niitma. Ta on meil väga töökas,» lisas ema.

Lapsed on enamasti ikka oma vanemate moodi.

Üllataski hoolsalt pügatud muru, mida ilmestavad siin-seal lilled, puud ja põõsad. Masinad pole pilla-palla siin-seal, vaid ühtlase kogumina laohoone otsa juures. Pilku paelus ka vana Lapi talu sissesõidutee, mille ühel küljel sirguvad noored puud ja teist piirab kivimüür — tõsi küll, see on veel pooleli.

Midagi päris endale

Kõige suurema üllatuse pakub Adamsonide pere kodumajast eemal teisel pool suurt maanteed asuv jämedatest palkidest ehitatud saun, kus ka ööbida saab. On kaev ja eemal varjualune ning seda kõike ümbritseb väga hoolsalt pügatud muru. Ja mis puhkajale kõige tähtsam: all orus küütleb tiik, mida ei saa mõõtmeid arvestades veesilmaks nimetada: selle pikkus on 60 ja laius 15 meetrit. Endi toodud kaladki sees.

Kaldaveerul asetseb ka meie ajastu uhkus suur puutünn. «Päris mõnus,» lausus Liis Adamson.

Talvel olid nad pannud tule tünni alla ning läinud ise suusatama. Kui tagasi tulid, astus kogu pere tünni, kuhu jäi mitmeks tunniks. Aga mütsid pidid peas olema.

Perenaine rääkis, et neil pole aega sõita talu juurest Pärnusse või kuhugi mujale puhkama. Seda asendab oma saun. «Oleme selle ala välja ehitanud puht endile.»
Seda platsi näinud inimesed on avaldanud üürimissoovi.

«Ei, midagi peab jääma ka päris endale,» kordas peremees varem kuuldut. Ent selle talu järvekese kõrgel kaldapealsel peeti siiski isapoolse suguvõsa kokkutulek.

Sellestsamast saunamajast, palkrakistega kaevust, sauna kõrval asuvatest lauast ja pinkidest ning varjualusest, samuti hoolsalt remonditud vanast elamust aimub, et noor talunikust teadur on ühtlasi tugev ehitaja.

Praegu ehitab Ando Adamson kodust kiviviske kaugusel üht vana hoonet ümber, et asutada sinna teelistele puhkekoht.