Ain Mäeots: nõukaaeg on igaühele erinev

, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seriaali «ENSV» lavastaja Ain Mäeots (paremal) võtteplatsil koos miilits Jürit kehastava Argo Aadliga.
Seriaali «ENSV» lavastaja Ain Mäeots (paremal) võtteplatsil koos miilits Jürit kehastava Argo Aadliga. Foto: Maarek Toompere

Teleseriaali «ENSV» lavastaja Ain Mäeots peab oma lapsepõlveaega küll õnnelikuks, kuid toonast mitmekihilist ja -palgelist ühiskonda ta taga ei igatse.


Ain Mäeots, sari «ENSV» on pälvinud ohtralt vastukaja ja olnud justkui sütik, mis vallandas nõukanostalgiateemalise arutelu. Mis võib olla selle põhjuseks?

Ega niisugune vastukaja saa mitte millestki tulla. Järelikult oli pinnas sobiv. Seda näitab ka hulk vihaseid reaktsioone, mille sõnum on: miks te seda aega üldse torgite? Sealjuures jagunevad need vastalised omakorda kaheks: ühed ei taha, et pilastataks toredat nostalgilist mälestust — oli, mis oli, aga elu oli siis ju hea —, teistele oli see õuduste aeg, mida nende arvates ei tohiks nii kerglases võtmes näidata.

Meie käsitleme kõnealust aega humoorikas absurdivõtmes, mis on üks väga paljudest võimalustest. Vormi üle võib tõesti vaielda. Fakt on aga, et see aeg väärib kajastamist. Kas või silmas pidades põlvkonda, kes on juba saanud täiskasvanuks, kuid pole päevagi Nõukogude Eestis elanud.

Nii et seriaali trupp on kõrvaltvaataja rollis ega anna sellele ajale hinnanguid.

Loomulikult. Püüame selle väga kireva majakonna, diametraalselt erinevate maailmavaadete kaudu anda inimestele võimalust samastuda.

Nii filmi, teatri kui kirjanduse puhul on ju tähtis, kas vaataja-lugeja suudab end tegelastega samastada. Seepärast ei taha me situatsioonide kohatisest absurdsusest hoolimata ühtki tegelast karikatuuriks muuta. Toonitan veel kord: meie eesmärk pole teha ENSV teemal pulli. Samuti ei pretendeeri me tolle aja süvakäsitlusele — selleks on hoopis teised formaadid.

Mulle tundub, et ühe eesmärgi oleme me juba täitnud: on tekkinud palju vaidlusi ja küsimusi. Kõlab küll triviaalselt, aga kui kuskil üldse tõde selgub, siis just vaidlustes. Ja kui me oleme olnud päästik, mis dialoogi vallandab, on mul väga hea meel.

Kuidas trupp niisuguse teema üldse vastu võttis? Sellesse kuulub ju eri vanuses näitlejaid, kel kõigil on omad mälestused.

Kui meil olid esimesed proovid, pakkusin välja säärase mänguvõtme, nagu seriaalis praegu näha võib. Näitlejaile see sobis. Panen käe südamele: mitte kellegagi mingeid sisulisi probleeme ei tekkinud. Vastupidi: kõike tehti lustiga. Ja loomulikult tuli nii siit kui sealt mitmesuguseid mälestusi.

Mis väga oluline: jälgisime hoolikalt sõnavara. See on läbinud mitmekordse filtri. Kui mõnel pool on ette heidetud, et väljendeid «Mul suva» ja «Vahet pole» tollal ei kasutatud, siis võin öelda, et «Vahet pole» oli 1980. aastate algul minu malevarühma loosung ja «Mul suva» oli ka väga levinud.

Ehk on selle ja mõne teisegi erimeelsuse põhjuseks hoopis asjaolu, et Eesti on siiski nii suur, et Tallinnas võivad olla ühed väljendid ja kombed, Viljandis teised ning Võrus hoopis kolmandad.

Täiesti nõus. Oli palju erinevaid maailmu. Näiteks 1985. aastal sai Võrus teleka ostmise loa nõnda, et viisid teatud koguse pajukoori kokkuostu. Nii et ärge tulge mulle rääkima, et asi oli igal pool ühtmoodi.

Ütlesite, et te ei pretendeeri selle ajalooperioodi süvakäsitlusele. Kui tähtsaks te üldse peate detailides ajastutruudust? Esimestes osades on märgatud hulka eksimusi.

Olen põhimõtteliselt seda meelt, et ajastutruudust peaks järgima. Ja kui reeglit rikkuda, siis teadlikult: jah, me teame, et see nüanss polnud tegelikult täpselt nii, aga kuna see pole praegu põhiline, siis rikume seda loo huvides. Iga asja puhul pole detailide kallal norimine sada protsenti õigustatud.

Kes on selle sarja sihtgrupp? Kas vanad nostalgitsejad või noored, kes asjast midagi ei tea?

See kõlab lihtsameelselt, aga vastan nii: meie sihtgruppi kuuluvad need, kel on asja vastu huvi. Tähtis on, kas sul tekib klapp võtmega, milles meie seda aega vaatame — läbi väikese kõverpeegli —, või mitte. Vanus pole siin küll määrav.

Maailmas vändatakse rohkesti retrosarju. Kui lihtne on see Eesti oludes? Kas 30 aastat on teinud näiteks rekvisiitide vallas suure hävitustöö?

Kui teeksime filmi, oleksid meie võimalused tunduvalt suuremad. Aga teha telesarja, kui sul pole raha, et ehitada üles tänavanurki ja muud sellist, pole sugugi lihtne. Samas seda põnevam see on. Et välivõtted on peaaegu võimatud, tuleb meil loomulikku õhkkonda luua nüansside abil.

Kuidas te ise näete oma lapsepõlveaega, ajastut, millest seriaal räägib? Kas see oli õnnelik aeg?

Mina olin 1982. aastal 12-aastane. Mul oli väga tore lapsepõlv. See aga ei tähenda, et ma tunneksin mingit nõukanostalgiat. See aeg oli õnnelik tänu minu vanematele, tänu mu sõpradele.

Mäletan varasest murdeeast, kuidas ma kuulsin isa, ema ja onu arutlemas Afganistani sõja üle. Erinevalt praegusest sõjast, kuhu minek on vabatahtlik, oli see nagu tagurpidi loterii. Ja mäletan seda hirmumomenti, kui vanemad arutasid, mis tutvusi mängu panna, et poiss ei peaks nelja-viie aasta pärast sinna sõtta minema. See oli kõikide tollaste emade südamevalu.

Tegelikult ongi nõukaaeg meile kõigile täiesti erinev. Ma ei ole sugugi nõus internetikommentaarides avalduva mõtteviisiga, et tol ajal oli kõik nii ja nii. Oli väga suur vahe, missuguses Eesti kandis sa elasid, mis ametit pidasid ja nõnda edasi. Need olid märksa erinevamad maailmad kui praeguses Eestis, kus räägitakse samuti mitmest riigist. Seepärast ma ei imesta ka, et arvamused tollasest Eestist on sedavõrd erinevad.

Märksõnad

Tagasi üles