Eesti mees rikka Ameerika vaestes kolgastes iseennast otsimas

Tutvustusretk jätkub poodides, kus Sadam jutustab, laulab ja loeb raamatust katkendeid. Foto: PEETER KÜMMEL/SAKALA

Marek Sadam tegi koos Toomas Lauriga Eestis muusikalise suverännaku. Tasuta kontserdid olid ühtlasi tema raamatu «Bussiga Miamist Los Angelesse ja teised lood» tutvustus.

Need kontserdid ja see raamat näitasid Eesti inimestele hoopis teistmoodi Marek Sadamat kui enamiku teadvusse kinnistunud silmatorkava soenguga ülienergiline N-Euro solist.

«See oligi selline soe kaisukontsert. Võta kaasa soe tekk, oma kõige kallim inimene, poe talle mõnusalt sülle ja naudi! Kaks tundi möödus linnutiivul!» kirjutas kontserdielamustest oma hobileheküljel Anni.

Sadam seal, raamat siin

Tagantjärele on kahju, et ise kontserdile ei läinud. Kuigi Viljandi kandis nood mehed seekord ei esinenud. Ehk tuleb veel suvesid ja talvi...

Kui Marek Sadam ise on mõne päeva pärast juba Los Angeleses, jääb tema raamat Eestisse. Enne kui sellest natuke kirjutan, meenutan vestlust Tartu ülikooli eesti kirjanduse õppetooli juhataja professor Tiina Kirsiga, kes rääkis oma õppejõutöö algusest ühes USA ülikoolis.

Kui ta telefoni teel töövestluse kokku oli leppinud ning päris, millise bussiga saab kohale sõita, järgnes toru teises otsas pikk ja sügav vaikus. Kanada eestlanna ei teadnud, et sel maal sõidab bussiga vaid alam-alamklass.

Nüüd võttis üks Eesti noormees Ühendriikides ette hoopis pikema bussiretke, et näha selle maa palet, mis talle seni varju oli jäänud. Eelkõige aga selleks, et leida reisi kestel iseennast.

Mis seal salata, raamat sai kätte võetud väikese eelarvamusega. Seda üllatavam oli lumm, mida see tekitas.

Kolm pikka ööpäeva

Tekst on ladusalt kirja pandud ja huvitav. Marek Sadam ei ole eeskuju võtnud protestiva ja närvilise biitniku Jack Kerouaci «Teest» (ise väitis ta, et pole seda raamatut lugenudki). Pigem on see omamoodi reportaažlik, paljude lüüriliste kõrvalepõigetega kirjapanek kolme ööpäeva pikkusest reisist koos teise (kolmanda? neljanda? viienda?) Ameerikaga.

«Olen alustanud tühja koha pealt täiesti suvalises Saksa pubis, viis purjus inimest saalis, jõudes suurele lavale 30 000-pealise publiku ette. Seisnud täiesti ilma rahata keset Hamburgi keskväljakut, teadmata, mis saab edasi, aga olen elanud ka luksuses ning saanud tunda kõiki hüvesid, mida peetakse kohaseks nn. popstaarile.»

Nõnda meenutab Sadam senist artistikarjääri, lisades, et ta tahab jõuda päris oma muusikani, leida kunagi ehk isegi rahu.

Pärast värvikaid otsinguid jõuab mees bussi. Paigad, juhid ja naabrid vahetuvad. Sihtpaigani on mitu ööpäeva sõitu.

Autori stiilist saab aimu, kui lugeda, kuidas ta oma sõiduriista tutvustab.
«Eks ole me kõik näinud neid melodramaatilisi Hollywoodi filme, kus naine põgeneb oma mehe eest vanemate juurde, väljas sajab vihma ning helitaust ärgitab pisarat poetama. Nood filmibussid tunduvad kuidagi suured ja mugavad. Tegelikkus on sootuks muu. Ruumi pole kellelgi, välja arvatud juhil. Istmed vanemad kui kolhoosi LAZ-il, mis suvehommikuti sovetiajal lapsi koolipõllule vedas. Tõsi küll, seljatugi on läänelikult kõrgem. Kogu muu sisustus jääb samuti sellesse aega, kui
Buddy Holly veel koos muusikaga elas.»

Ameerika, mida eestlased ei kadestaks

Värvikaid kirjeldusi jagub Marek Sadamal nii reisijatest kui reisil nähtud paikadest. See on tõepoolest Ameerika, mille kohta autor nendib, et keskmisel elujärjel eestlane võib seda nähes oma riigi üle uhke olla. Säärasel teekonnal jääb päris palju aega ka oma elu ja üldse elu üle mõtlemiseks.

Aga sellest vallast ma midagi tsiteerima ei hakka. Keda huvitab, loeb ise. Ja saab natuke rohkem aimu autori olemusest. Mõistab, et enda nimetamine Maapoisiks polegi poos, vaid et suur osa tema südamest ongi jäänud koduaeda vanaema sõstrapõõsaste vahele.

Ootan huviga järgmist raamatut. Et see tuleb, on üsna kindel.