Viissada päeva uues ametis on andnud juurde kümne aasta jagu kogemusi

Ugala juht Hillar Sein tunnistab, et ta kipub töömuresid endaga teatrist koju kaasa võtma.

FOTO: Elmo Riig/SAKALA

Mäletan Hillar Seina ajast, mil ta veel gümnaasiumis õppis. Karepal Eesti laste organisatsiooni suvistes suurlaagrites jäi ta kõikjalt Eestist kokku tulnud laste ja noorte hulgas silma kolme asja poolest.


Esiteks sisseelamisvõimega, teiseks usuga oma ettevõtmistesse ja tõekspidamistesse ning kolmandaks skaudiliku valmisolekuga panna käed külge tööle, mis on tarvis ära teha.

Kogumulje Hillarist jäi kui pisut liiga idealistlikust ja oma lennukate ideedega vahel ehk tülikastki tegelasest. Sellisest, keda ühest küljest tahaks nöögata, kuid kes teisalt paneb järele mõtlema, kas ma ehk ise pole ülearu mugav ja küüniline.

Mõne aasta pärast sai temast organisatsiooni president laste esindajana.
Aja möödudes hakkasin Hillar Seina seostama hoopis teise valdkonnaga. Küllap leidus teisigi viljandlasi, kellele üks pärimusmuusika festivali saabumise märke oli hõivatud olemisega Hillar, kes rattaga Viljandi kontserdipaikade vahet sõelus.

Festivali tehnikapealiku amet tundus kõrvalt vaadates närvesööv. Ometi pidas ta seda kuus aastat.

Tol ajal ilmus Hillar Seinast «Sakalas» esimene portreelugu. See keskendus tema rollile folgitoimkonna liikmena. Ning et ta on pärit Soomaa lähedalt, oli muidugi juttu ka loodusest, lapsepõlvest ja suvisest heinateost.

Kahte kirjeldatud perioodi kokku pannes tekkis mul kujutluspilt Hillar Seinast kui veidi boheemlikust noormehest, keda on raske ette kujutada kabinetivaikuses direktoritoolil istumas.

Nüüd on tal seljataga pisut üle aasta Ugala teatri juhi tööd. Selle aja jooksul polnud me vestelnud ning eelmise nädala reedel üle pika aja kohtudes veendusin, et need 477 päeva on teda palju muutnud. Eelkõige väsinuks, aga ka sõnadega ettevaatlikuks.

Raske aasta

«Mul on mõnikord tunne, et ma ei saanud äkki mitte üksnes täiskasvanuks, vaid ka kümme aastat vanemaks,» ütleb Hillar Sein esimese tööaasta kohta, mil ta pidi teatrist koondama enam kui tosin inimest. See tulenes tema sõnul vajadusest korrastada asutuse struktuuri.

Sein tunnistab, et mullu mais kolmeks aastaks töölepingut sõlmides ta niisugust inimeste elusid muutvate otsuste tegemist ette ei näinud. «Küllap oli neidki, kes teadsid, mis ees ootab, aga mina selleks valmis polnud.»

Ometi väidab Sein, et ei kahetse oma ametivalikut. «Nüüd tuleb sellega kaasnevat vastutust kanda,» nendib ta ning lisab, et esimesest tööpäevast alates on ta olnud vaimus valmis sellest kohast loobuma, kui see peaks teatrile kasuks tulema, ent seni talitab ta nii, nagu parimas usus õigeks peab.

«Teatri nagu mis tahes teise asutuse töökorraldus ei saa alati vastata kõigi töötajate ettekujutusele. Demokraatia põhimõte ehk igaühe arvamusega arvestamine ei tähenda, et seda automaatselt ellu viima hakatakse,» räägib Sein.

Sellest hoolimata loodab ta, et Ugala rahvas tuleb tema juurde ettepanekutega ega hoia oma seisukohti vaka all ei kiituses ega laituses. «Iga asutuse puhul on ju väga tähtis, et info, mille põhjal arengut kujundada, ei oleks ühekülgne, pelgalt juhi vaatenurgast lähtuv.»

Teatrijuht ei salga, et on teinud ka vigu.

«Aeg on näidanud, et kõige esimesed ümberkorraldused ei õigustanud ennast. Tol hetkel ja nende teadmistega, mis mul siis olid, tundusid need aga õiged,» lausub ta selgituseks, mitte enese õigustuseks.

Rohkem kaasa mõtlemist

Kõige enam ootab Hillar Sein teatritöötajatelt initsiatiivi.

«Ma ei eelda muidugi, et keegi teeb rohkem, kui tema amet ette näeb. Keegi ei sunni ju tehnilist töötajat laval Hamletit mängima või näitlejat prožektorit parandama. Oma valdkonnas aga ei maksaks iga päev üksikasjalikke tegevussuuniseid oodata,» kõneleb ta.

Teatrijuht tunnistab, et lootis mitme töötaja puhul suuremat omaalgatust. «Minu viga oli ehk see, et ma ei suutnud küllalt hästi selgeks teha, mida ma nende ametikohalt eeldan,» nimetab ta tõiga, mis koondamiste juures oma osa mängis.

Samuti on Sein alles nüüd taipama hakanud, et mõne raske otsuse oleks ta pidanud langetama järsemalt, sest venitamine teeb asja sageli hullemaks.

«Kui ma töö puhul kipun tulemuste ootuses kärsituks muutuma, siis inimsuhetes võin ma olla ääretult kannatlik,» sõnab ta. «Tuleb aga arvestada, et kui see kannatus kord katkeb, siis lõplikult.»

Kannatlikkuse kõrval peab Sein üheks oma heaks omaduseks loomupärast soovi kaasinimeste elu paremaks muuta. Elavnedes meenutab ta oma tööd Linnateatri haldusjuhina, kui kolleegide pisikeste olmemurede lahendamine neile rõõmu ja rahulolu tõi.

Sein lisab, et ehkki ta püüab nõnda toimida ka praeguses ametis, on vastutus nüüd määratult suurem ja olukordade lahendamine ei paku alati oodatud rahuldust.

Teatrilumm ja usk

Vestluse ajal toonitab Hillar Sein, et ta ei taha mingil juhul anda valmivale loole hädaldavat varjundit, sest üks tema kohuseid on hoida maja vaimsust ja optimismi.

Muidugi on keerukas pidada tänapäeval üleval suurt ja kulukat hoonet, mille spetsiifika ei luba sinna tuua tegevusi, mis aitaksid rahvast ligi meelitada. Mõni plaan teatri juhtkonnal siiski on, aga leheveergudel ei taha Sein neist kõnelda enne, kui on asjad kollektiiviga läbi arutanud.

Teatrijuht loodab, et kõige tormilisem aeg on selles asutuses möödas. See, et kõigil loomingulistel töötajatel on kolmeaastane leping, peaks andma neile turvatunnet ja nii saavad nad keskenduda tööle. Kolmele uuele ametikohale korraldatud konkurssi nimetas Sein õnnestunuks.

Halli argipäeva ja raskel ajal inimsuhetesse tunginud pinge kiuste pole Hillar Sein kaotanud usku teatrimaagiasse. Seesama nimetu lumm viis teda kunagi konservatooriumi lavakunstikateedri katsetele. Nende luhtumist peab ta tagantjärele õnneks, mis andis talle võimaluse õppida sobivamat eriala toonases Viljandi kultuurikolledžis Merle Karusoo juhendamisel.

«Mõne etenduse järel taipan, et ma pole ümbritsevat märganudki, sest laval sündiv on olnud sedavõrd haarav,» lausub Sein. Koduteatris tuleb seda tema sõnul küll harva ette, kuid mitte seetõttu, nagu seal poleks häid tükke. «Vastupidi: siin toimuvat vaatan ma ehk liigagi kriitilise pilguga, sest soovin, et kõik meie lavastused oleksid tippsaavutused.»

See, et Ugalat on nimetatud hüppelauateatriks, kust head näitlejad mingil hetkel lahkuvad, Hillar Seina ei häiri.

«Las ta siis olla hüppelaud! Seda võib ju võtta komplimendina, et Ugala on suutnud aastakümnete jooksul Eesti teatrile tippnäitlejaid anda. Et neil on olnud võimalus siin küpseda,» ütleb ta.

Sein rõhutab, et teatri ülesanne ei ole mõelda ainult publikule, vaid ta peab ühtlasi aitama kunstiinimestel areneda. Nii näiteks jäi publiku huvi kriitikutelt kiitust pälvinud lavastuse «Kogujad» vastu oodatust lahjemaks, samas on selles osalenud näitlejad tunnistanud, et erialaselt oli see edasiviiv kogemus.

«Sääraseid heal tasemel nišilavastusi, mis kiiret piletitulu ei anna, võib vaadata teatri pikaajalise investeeringuna,» selgitab Sein. «Tüki tõeline kasu avaldub trupi tugevamaks muutumises ja heas maines asjatundjate hulgas.»

Küsimusele, kas ta teab, kuidas paistab Ugala teiste teatrite poolt vaadatuna, vastab Hillar Sein, et viriseda pole põhjust. «Teiste teatrite inimesed on olnud väga toetavad.»

Tulevikku ei tea keegi

Kassahitti Ugala mängukavas praegu pole, kui jätta arvestamata, et suvelavastus «Väikesed vanamehed» müüdi välja 94 protsendi ulatuses.

Hillar Sein ei nõustu oletusega, et ehk meelitaks publiku saali mõni sisseostetud staar.

«Ugala on teinud oma jõududega väga menukaid lavastusi,» sõnab ta ning meenutab «Marilyni», mis tõi toonasele ugalalasele Hilje Murelile suurema tuntuse.

Kui pärin, mis võiks ühest lavastusest publikumagneti teha, hakkab Hillar Sein naerma, sest seda nõksu teades poleks ju ühelgi teatril mingit muret. Ta räägib, et on küll teatud eeldused, mida peetakse menuks vajalikuks, kuid isegi kõiki tingimusi täites ei pruugi asi õnnestuda. «Küllalt on juhtunud, et näitlejad on head, lavastaja on hea, kunstnikutöö on suurepärane, kuid asi ei toimi.»

Nagu paljud teatriinimesed, on Hillar Seingi juurelnud, mis teed läheb teater üldse: kas laiatarbe meelelahutuse või elitaarsuse suunas või siis hoopis mingit kolmandat rada? Seda vastust aga ei tea praegu veel keegi.

Tagasi üles