Esinemishirm on kõigist hirmudest suurim

Just see õpilane, kelle oskustes oldi kõige kindlamad, mängis äkki vale näpuga. Järgnev jahmatas kõiki saalisviibijaid. Õpilane katkestas mängu ning kriiskas täiest kõrist. See oli kõigile ootamatu ja üllatav. Pooleldi nuttes jätkas noor muusik mängimist ning lõpuks sooritas katse ideaalselt. Kuid millise hinnaga?

Enam kui paarkümmend aastat Pärnu muusikakoolis klaveriõpetajana töötanud Renata Marksalu on igapäevatöös selliste juhtumitega silmitsi seisnud sagedamini, kui keegi arvata oskaks. Just seetõttu otsustas ta valida Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias kaitstud bakalaureusetöö teemaks esinemisärevuse tekkimise põhjused ja selle, kas ärevusega annaks ka midagi ette võtta.

Marksalu teab, et olgu ettevalmistus kui tahes hea, õpilased tunnevad peaaegu alati esinemisärevust. Kaotsi läheb ladusus, mälu veab alt, õpilane eksib või unustab ootamatus kohas nooditeksti... Halvemal juhul kaotatakse eneseusaldus terveks eluks.

Renata Marksalu, kuidas te selle teema juurde sattusite?

Kolmandast või neljandast klassist peale on see mulle endale väga tuttav. Mul võis olla kõik selge ja õpitud, aga ühel korral juhtus nii, et esinemine ei õnnestunud. Ja kui üks kord on juba niimoodi läinud, siis võid seda kartma hakata.

Minul juhtuski nii. Mäletan muusikakooli lõpuõhtut, musta põrandat ja prožektoreid. Ütlesin õpetajale lihtsalt, et ma ei lähe lavale. Aga tema sõna otseses mõttes lükkas mind sinna ja pidin ikkagi esinema. Lõpetasin kooli küll kiitusega, aga hirm esinemise ees rikkus õppimist tublisti ka edaspidi.

Lapsepõlves kogetud psühhotraumad võivad ju kogu eluks kummitama jääda.

Minul näiteks läks Georg Otsa nimelises muusikakoolis lõpueksam väga hästi. Aga see oli vist ainuke kord, kui ma üldse ei pabistanud. Ehk võttis organism ennast kokku.

Vahepeal unustasin esinemisärevuse ära, kuid ma olen kõik muusikaõpetajana tööl oldud 22 aastat seda oma õpilaste peal näinud. Mõni kardab juba katsetele tulles.

Mul on praegu 15 õpilast ja ainult üks nendest ei pelga esineda! Tema läheb lavale nagu paraadile ja muretseb ehk ainult selle pärast, et ei saa esimest kohta.
Mõned lapsed on pidanud hirmu pärast muusikakooli õpingud katkestama ja paljudele on see mure kooli lõpuni. Meil on kavad viimastel aastatel küll hoopis lihtsamaks tehtud, aga palju see ei muuda, hirm jääb ikka.

Suur osa minu tööst on pühendatud lapsevanematele. Väga tihti käitutakse lapsega täiesti valesti: riieldakse, hakatakse võrdlema teiste õpilastega ja lõpuks ei lubata kodust väljagi.

Küllap olete näinud ka seda, kuidas noor inimene satub enne esinemist ehtsasse paanikasse.

Olen. Üks tahab saalist välja joosta, teisel on silmapilk vaja WC-sse minna. Mõnel käed värisevad ning on nii külmad ja higised, et neist ei saa isegi kinni võtta. Mõnikord poevad väiksemad enne lavaleminekut mulle lausa sülle. Mõnel valutab pea, mõni on väga kahvatu näoga. See kõik paneb väga muretsema. Olen sellest oma kolleegidega rääkinud ja neil on täpselt samad mured. Eriti siis, kui laps peab esinema üksi. Ansamblis mängides tunneb ta ennast kindlamalt.

On väidetud, et ainult väikelapsed ja hullud ei tunne rambipalavikku.

Nii on väidetud tõesti.

Teisalt peaks väike ärevus esinemisele isegi kasuks tulema. Küsimus on selles, millal see kontrolli alt väljub.

Tavapärane ärevus tuleb esinemisele kindlasti kasuks, see soodustab mängu hingestatust ja väljendusrikkust. Ja kui ka läheb midagi valesti, pole katki midagi! Kui esinemisärevus ületab tavapärasuse piirid, püüan näha ette kõike, mis võib edukale esinemisele takistuseks olla. Last tuleb kindlasti kiita ja julgustada.

Kas lavahirm võib välja lüüa ka vilunud muusikutel?

Tean oma kolleege, kes on väga suurte kogemustega, aga nemadki pabistavad, kui esinevad soolonumbriga. Eriti veel siis, kui peavad pala peast esitama. Esinemisärevus ei ole ainult laste mure, see on ka täiskasvanute oma.

Tahan seda teemat kindlasti edasi uurida. Eriti just seda, kuidas õpetaja saaks last aidata. Arvan, et õpetaja keskendub rohkem interpretatsiooni metoodikale, aga mitte sellele, kuidas vähendada õpilase esinemisärevust, rääkimata tema stressi arvessevõtmisest või leevendamisest.

Kas eneseusku saab arendada?

Kõigepealt tuleb väga kohusetundlikult harjutada, see on peamine. Laps peab teadma, et ta on esinemise õnnestumiseks kõik teinud.

Kolmnurk õpetaja-lapsevanem-õpilane on väga oluline. Lapsevanematega tuleb tööd teha. Kui noor muusik saab kodus pidevalt riielda, ei saagi enesekindlust tekkida.

Te olete luubi alla võtnud noored muusikud, kuid halvav hirm avalike esinemiste ees võib kollitada teistelgi aladel.

On väidetud, et esinemishirm on maailmas hirmudest esikohal. Inimesed kardavad esinemist vahel isegi rohkem kui surma. See oli mulle suureks üllatuseks.

Tõesti väga paljud kardavad publiku ette astuda. Esinemist läheb aga ikka vaja: koolis, töövestlusel või kus iganes.

Esinemishirm võib hakata lämmatama juba tükk aega enne esinemist.

Paljud hakkavad ärevust tundma juba mitu nädalat varem. See ei lase rahulikult magada ja mõned on pidanud oma karjäärist isegi loobuma.

Keemilistest rahustavatest abivahenditest tasuks vist eemale hoida.

Lapsed kindlasti! Rahusteid peaksid asendama eelnev puhkus, looduses viibimine ja meeldivad positiivsed emotsioonid. Lapsevanemad saavad siin väga paljus aidata. Ja mis puudutab täiskasvanuid, siis ühe uurimuse järgi on umbes 60 protsenti muusikutest enne lavaleminekut tarvitanud alkoholi. Algul võtavad rahustuseks väikese napsi, see aitab, aga edasi läheb kogus järjest suuremaks. Ja see on nii mõnelegi karjäärile lõpu teinud.

On hirmus kahju vaadata, kuidas õpetaja ja laps on viieminutilise esinemise heaks palju tööd teinud, aga siis tulevad pisarad ja meeleheide. Mõnikord ei julge laps isegi õpetaja silma alla tulla. See rikub tal muusikakoolis elu täiesti ära.

Mul on mõned sõbrannad, kes ongi just sellepärast muusikakooli pooleli jätnud. Sellest on väga kahju.

Oleks nendega õigel ajal tegeldud, poleks õpingud ehk katkenudki.

Ma usun küll, kuid arvan, et tegelema ei peaks ainult lapsega, vaid ka lapsevanemaga. Arvestada tuleb iga lapse individuaalsust ja haavatavust ning olla kursis tema huvide ja muredega. Laste hulgas on pabistajate protsent väga suur. Kõige hullem on see, kui ei tahagi lõpuks enam proovida. Lapsele tuleb sisendada usku oma võimetesse. Ainult õpetaja ja lapsevanema hea koostöö annab õige tulemuse.

Kommentaarid