/nginx/o/2010/09/06/428490t1hd000.jpg)
Hädaabinumbrile helistades tuleb jääda rahulikuks ning kirjeldada abivajaja seisundit ja asupaika võimalikult täpselt, muidu võib juhtuda, et kiirabi saabub liiga hilja või sõidab hoopis valesse kohta.
Kiirabi kutsumiseks tuleb valmis olla
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui on juhtunud õnnetus või keegi kodustest on tõsiselt haigestunud, on sageli esimene mõte kutsuda kiirabi. Suure ehmatusega ei osata paraku tihtilugu öelda, mis haigel viga on, kui tõsine on olukord ja kuhu kiirabi tulema peab. Sellisest kõnest ei ole eriti kasu.
Kirjeldus peab olema lühike ja konkreetne
Kui viljandimaalane telefonitoru haarab ja hädaabinumbri 112 valib, vastab talle kümne sekundi jooksul Lõuna-Eesti häirekeskuse päästekorraldaja. Kuigi kõik Elvas asuva keskuse töötajad on saanud asjakohase väljaõppe, ei ole nad siiski meditsiinitöötajad.
«Kui inimene helistab numbrile 112 meditsiinilise hädaolukorra pärast, palutakse tal kõigepealt öelda, mis sundis teda seda tegema,» kirjeldas Lõuna-Eesti häirekeskuse pressiesindaja Edvi Freiberg.
See tähendab, et esmalt selgitatakse häirekeskuses küsimuste abil välja, kui pakiliselt helistaja abi vajab. Päästekorraldaja annab abivajaja seisundile hinnangu ja sellest tulenevalt määrab väljakutse prioriteedi.
Viljandi haigla ambulatoorse ravi ja diagnostikakliiniku ülemarst Mati Kallas toonitas, et abi kutsudes peab püüdma jääda rahulikuks. «Helistades numbrile 112, tuleb teada kolme olulist asja: mis juhtus, kus juhtus ja kui palju on kannatanuid. Haigete ja vigasaanute seisundit tuleb kirjeldada lühidalt ja konkreetselt,» õpetas Kallas. «Selle info alusel otsustab häirekeskus, millise kiirabibrigaadi ta sündmuskohale saadab.»
Väljakutsetele määratakse prioriteet
Päästekorraldaja annab hädaabikõnele ühe neljast tähtsusastmest. Sellest, kas tegemist on alfa, bravo, charlie või delta prioriteediga, sõltub, kui ruttu kiirabi välja sõidab. Kõige kiirema väljasõidu tagab prioriteet delta, mis tähendab, et abivajaja seisund on eluohtlik. Sellisel juhul peab kiirabi välja sõitma ühe minuti jooksul.
Vahel tuleb ette, et päästekorraldaja väitel on brigaad juba välja saadetud, aga kiirabi ei tule ega tule. Sellisel juhul on nii Edvi Freibergi kui Mati Kallase sõnul väljakutse arvatavasti madala tähtsusastmega ning kiirabi, mis oli varem teel näiteks alfa prioriteediga väljakutsele, on suunatud ümber raskemas seisus kannatanu juurde.
«Stabiilsed haiged peavad seega kiirabi ootama kauem ja see võib tekitada arusaamatusi,» rääkis Mati Kallas. See ei tähenda, et abi stabiilsele haigele hoopis tulemata jääb. Kui üks kannatanu on abistatud, pöördub kiirabi Kallase kinnitust mööda esimesel võimalusel esialgse väljakutse juurde tagasi.
Kiirabil on ka kuldkliendid
Aastaid erakorraliste patsientidega töötanud Mati Kallase sõnul oskab kiirabi kutsuja abivajaja seisundit üldjuhul üsna hästi kirjeldada ja sellele aitab kaasa päästetöötaja, kes esitab helistajale täpsustavaid küsimusi. Eriti oluline on kirjeldada teadvusseisundit, hingamist, pulssi ja verejookse.
«Vahel võivad küsimused tunduda tüütu ajaraiskamisena, kuid need andmed on olulised. Alati selgitatakse esmalt, kas patsiendi elu on ohus,» lausus Kallas. Kiireid sõite kiputakse tema kogemust mööda praktikas andma pigem rohkem, kui nende järele vajadust on.
Kallase sõnul pole häirekeskuse dispetšeril alati lihtne patsiendi seisundit telefoniinfo põhjal hinnata, eriti kui kutsujad olukorda üle dramatiseerivad. Oma töös on Kallas kohanud ka niinimetatud kiirabi kuldkliente, kes seda teenust sageli vajavad, kuid kelle seisund pole kunagi eluohtlik.
Teejuhatuse võiks kirja panna
Lihtsalt nalja pärast pole kiirabi mõtet välja kutsuda, sest tüngakõnede tegijatele on ka trahvi tehtud. Lisaks võib naljana mõeldud kõne peale välja sõitnud kiirabi olla vaja kuskil mujal, kus kellegi elu parasjagu ohus on. Seetõttu tuleks kiirabi kutsumist päästetöötajate sõnul võtta väga tõsiselt.
Edvi Freiberg soovitas lapsevanematel oma võsukestele õpetada, kuidas kiirabi kutsuda. Teejuhatuse võiks hädajuhtumiteks lausa kirja panna. See on oluline ka suurtest teedest kaugel elavate vanainimeste puhul.
«Elukeskkond ju muutub pidevalt: keegi värvib maja ära, kusagile ehitatakse uus hoone või lammutatakse endise kolhoosi lagunenud ja omanikuta vara. Ähmiga on ka hea tervise juures oleval inimesel kombeks selliseid «pisiasju» unustada,» põhjendas Freiberg.
Seega peab ta parimaks lahenduseks teejuhatus üles kirjutada, seda aeg-ajalt kontrollida ja see kiiret abi vajades päästekorraldajale kindlal meelel ette lugeda.