Zeto loobus tippspordist muusika nimel

Enne kui Zetode solist lavalaudadel lõõtsa tõmbama ja kitarrikeeli tinistama hakkas, valas ta higi spordivõistlustel.

FOTO: Elmo Riig /Sakala

«Zetod, Klapp, Gjangsta, Viljandi Guitar Trio ning Kiwi Trio ehk Wamberg, Vabarna, Jüssi,» loeb Jalmar Vabarna ühe hingetõmbega üles muusikakollektiivid, milles ta kaasa lööb.


Folgisõbrad teavad teda nii nime- kui nägupidi, ehkki alles mõni aasta tagasi oli tema seos pärimusmuusikaga veel üsna habras.

Setumaalt pärit Jalmar Vabarnat kuidagi eriliselt pärimuskultuuri alalhoidjaks ei kasvatatud. 1987. aastaks, mil ta sündis, ei käidud ka seal kandis enam nii sügavat  kultuurirada.

«Siis olnuks ehk teine asi, kui Setumaal oleksid veel alles vanad talud ja lapsed käiksid karjas. Minu emal ja onunaisel on aga maasikakasvatus ning mina pidin hoopis linnuvahis käima,» räägib ta.

Suur sõprus maasikapõllult

Suvehommikuti tõusis Jalmar Vabarna koos onupoeg Artur Linnusega varavalges üles ja kella viie paiku ootasid nad juba põlluservas linde. Kohe, kui mõni maias suleline maasikavagude vahele maandus, pidid poisid ta sealt ära hirmutama. Selleks oli neil suisa spetsiaalne relv.

«Kui vanaonu lubas meile teha linnupüssi, kujutasime Arturiga ette, et saame soola- või õhupüssi moodi relva ning võime sellega tulistada. Siis aga tuli välja, et linnupüss kujutas endast kaht tünni põhjalauda, mis olid omavahel uksehingega ühendatud ja mida kokku lüües kõlas pauk,» jutustab Vabarna toonasest suurest pettumusest.

Juhtus ka seda, et poisid ei olnud jõudnud end nii varajasteks hommikutundideks välja magada ning jäid vahis olles tunniks või paariks tukastama. Kui unevõlg tasa, paugutasid nad jälle edasi.

Nagu Jalmar Vabarna ütleb, jõudis ta just tol ajal äratundmisele, et pillimäng on lahe, ning kui mõni aasta hiljem näis Zetodest üks pill puudu olevat, kutsus ta seltsi oma akordioniga sugulase ja sõbra Arturi.

Seljataga edukas sportlaskarjäär

Põhikooli ja gümnaasiumi ajal käis Jalmar Vabarna nii muusikakoolis kui trennis. Kirgliku orienteeruja ja Peko klubi liikmena eelistas ta aga pilliharjutamise asemel suuskade või rattaga maastikul mütata. Füüsiline vorm oli tal tollal lausa nii hea, et temast oleks võinuks vabalt saada tippsportlane.

«Käisin kahtedel suusaorienteerumise maailmameistrivõistlustel. Ühel aastal Venemaal sain 15., 17. ja 20. koha, mis oli nii kõva sõna, et ka treeneril läksid silmad suureks,» meenutab Vabarna.

Spordiga tegeles ta innukalt seni, kuni astus Viljandi kultuuriakadeemiasse. «Siin jõudis mulle kohale, et kui muusikakoolis õppisin nii nagu muusikakooli õpilased ikka, siis ülikoolis peab natuke rohkem pingutama.»

Esimesel semestril sõitis Vabarna küll veel päris tihti Holstre-Polli suusatama, aga see röövis mitu tundi kõige magusamat pilliharjutamisaega. Nii et tuli teha valik. Et ülikooli astus ta õppima just muusikat, mitte kehakultuuri, valis ta esimese ning jättis sporditegemise päevapealt katki.

Nüüd teab ta, et see oli vale. «Keha lihtsalt vajab liigutamist. Praegu käin jälle võimaluse korral jooksmas, et jõuaksin ikka laval pilli käes hoida ja publiku rõõmuks ka energiliselt ringi hüpata. Muusikule on sport elutähtis — see hoiab keha korras.»

Naerdes lubab mees ühel kontserdil endale pulsikella randmele kinnitada, et välja uurida, kas ta kontserti andes isegi rohkem kaloreid ei põleta kui korraliku treeninguga.

Praegu tahab kütta

Seda, et ta sportlaskarjääri asemel muusikutee valis, Jalmar Vabarna ei kahetse. «Olen kultuuriakadeemiaga väga rahul,» sõnab ta.

Hästi läheb ka Vabarna muusikakollektiividel, millest enim tuntakse just 2003. aastal loodud Zetosid.

«2004. aastal olime oma nelja looga juba folgil. Saime need kaks korda läbi mängida, sest publik kutsus meid lavale tagasi,» meenutab Vabarna esimest suuremat esinemist ning nendib mõtlikult: «Oli kuldne aeg...»

See ei tähenda, et järgnevad aastad kuidagi kehvemad oleksid. Need on Vabarna ütlemist mööda lihtsalt teistmoodi head.

«Iga ansambel töötab ikka selle nimel, et inimesed teda kontserdile kuulama tuleksid. Praegu on Zetod kõige kaugemale jõudnud, aga kõik on veel ees,» kõneleb ta.

Kuskile pidama jääda ja ennast ühele kindlale asjale ära lubada Vabarna nii pea ei kavatse. Ta tahab ringi käia, õppida ja pilli mängida. «Tahan kütta, kuni saan, mängida nii kaua, kuni oskan, nii et on osatud.»

Akadeemias õpib Vabarna viiendat aastat ja kuigi peas küpseb plaan tuleval kevadel kool lõpetada, ei luba ta midagi.

«Äkki pakutakse näiteks tuuri Indias. Kuidas ma siis ütlen, et ma ei saa sinna sõita, sest pean kooli ära lõpetama?» muigab ta.

Igatseb oma kohta

Töövõtjaks Jalmar Vabarna hakata ei taha ja palgapäevast palgapäevani elamine talle ei meeldiks. Ka ei aja ta taga suurt rikkust.

«Kui mul parasjagu raha on, muudan oma õppimist ja harjutamist mugavamaks. See, kui sulle meeldib töö, mida teed, motiveerib sind rohkem pingutama,» nendib ta.

Pärimisele, mida ta võtaks ette sel juhul, kui enam muusik ei oleks, vastab Vabarna, et hakkaks siis meelsasti kõrtsi pidama.

Nii-öelda oma koha loomine on plaan, mida ta ei välista ka muusikategemise kõrval. Sellele on ta mõelnud koguni nii palju, et kujutab suurepäraselt ette, missugune see kõrts olla võiks.

«Mulle meeldiks selline mõnus koht, kus sõpradega istuda ja õlut juua. See võiks olla omaette maja. Kindlasti aga niisugune lahe paik, kus armastaksid käia rahvamuusikud.»

Kõrtsi tahaks Vabarna avada mõnes Eesti väikelinnas. «Võib-olla istun ma kunagi siinsamas Viljandis Arkaadia aias oma kõrtsi ees,» muigab ta. «Ehk teen selle Rubiini asemele.»

Kui küsin, kus ta kümne aasta pärast olla võiks, langetab Jalmar Vabarna korraks mõtlikult pea, aga vaatab siis mulle kelmikal pilgul otsa ja vastab: «Ma surfan Austraalias ning mu sõbrad Jaan Jaago, Veiko Linnus, Artur Linnus ja Barack Obama on ka seal.»

Põgusa mõttepausi järel nendib ta, et Obamat vist siiski pole, aga naised ja lapsed suudab ta sellesse kujutluspilti manada küll. «Lapsed on naisega basseini ääres. Naine rüüpab oma sõbrannadega kokteili ja õhtul on meil klubis esinemine...»

Õhulosse Jalmar Vabarna enda jutu järgi ei ehita, kõrtsiehituseks võib aga ühel päeval minna küll. «Sel juhul hakkab see kandma nime Folk ‘n’ Roll või Folk ‘n’ Bass või... No midagi sellist ebaoriginaalset igatahes.»

Tagasi üles
Back