Kui kogu rahvas koos hulluks läks

Michael Burleigh, «Kolmas Reich.Uus ajalugu» Foto: Repro

Inglise ajaloolase mahuka teose «Kolmas Reich. Uus ajalugu» pealkiri pole valitud pelgalt efekti pärast. Sellele põhjalikult läbihekseldatud teemale on lähenetud tõepoolest uue nurga alt.

Autori enda sõnul räägib raamat sellest, mis juhtus siis, kui osa Saksa eliidist ja suur hulk lihtrahvast otsustasid loobuda kriitilisest mõtlemisest ning eelistada poliitikat, mis põhineb usul, lootusel, vihkamisel ning oma rassi ja rahva sentimentaalsel enesevaatlusel.

Analüüs parimas vormis

Tegemist on viimase aja kõige hinnatuma Kolmandast Reich’ist kõneleva teosega. 2001. aastal võitis see Samuel Johnsoni auhinna.

Autor toob efektselt ja intelligentselt, populistlikke triviaalsusi vältides lugeja silme ette natsionaalsotsialismi olemuse, kirjeldades jõuliselt Hitleri režiimi põhjusi ja tagajärgi, hoolimata sellest et sel teemal on kirjutatud juba lugematu hulk raamatuid ja lavastatud sadu filme.

Ajaloosündmuste kirjeldused jagunevad laias laastus nende sündmuste kaasaegseteks ja retrospektiivseteks ehk nende ajel hiljem looduteks. Kümme aastat pärast viimase ilmasõja lõppu sündinud Michael Burleigh esindab teise kategooriasse kuuluvat analüütilist ajalookäsitlust selle parimas vormis.

Aeglane ajalugu

Ajalooraamatut ei tee heaks pelgalt faktitruudus, vaid ka tervikule lähenemine eri allikate igakülgse uurimise ja meisterliku jutustamisoskuse kaudu. Burleigh teab seda ning on loonud hinnatava kompositsiooni inimlikest läbielamistest ja koledustest, mille tekkepõhjused jäävad tervele mõistusele hoomamatuks.

Sõjaajaloolane Norman Davies on juhtinud tähelepanu sellele, et ajalugu pannakse kirja aeglaselt. Nii näiteks oli Saksa sõjaväe šifreerimismasina Enigma dešifreerimisega aastal 1945 seotud vähemalt 20 000 inimest. Kõik nad olid andnud allkirja, et hoiavad saladust, ja nii uskumatu kui see ka pole, pidas viimane kui üks ka sõna. Vaikus katkes alles 30 aastat hiljem.

Michael Burleigh kuulub nende ajaloolaste hulka, kes tõmbavad otseseid paralleele Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel. Huvitaval kombel pole need seosed läänes sugugi aktuaalsed ning vähe on neid, kes söandavad veel tänapäevalgi meenutada, et SS polnud ainus organisatsioon, kes kasutas Teises maailmasõjas koonduslaagreid, ja aasta 1945 ei toonud paljudele rahvastele sugugi türanniast vabanemist.

«Kolmas Reich» käsitleb eelkõige arenenud industriaal­ühiskonna pikemaajalist muutumist ja kokkuvarisemist. Hitleri esimene biograaf Konrad Heiden on võtnud selle tabavalt kokku juba aastal 1944: «Rahvas unistab ja tõekuulutaja ütleb talle, millest ta unistab.»

Burleigh’ enda tähelepanekut mööda on tema raamatu ühe peatüki teemal kirjutatud üle 55 000 teose, kuid kirjandus, mis uurib natsismi kui poliitilist religiooni või totalitarismi vormi, on kübe, võrreldes Natsi-Saksamaa kohta avaldatud kirjanduse kogumassiga.

Massiajastu suurimaks oraatoriks nimetatud Hitler sulatas rahvusterviku huvides kokku äärmuslikud ideoloogiad ning kuigi ta eelistas jääda vaimulikes sõdades erapooletuks, nautis ta ometi füürerikultust, mille puhul üks inimene omandas gigantsed müütilised mõõtmed.

Usk füürerisse muutus massifenomeniks ning kuigi Hitler oli juba aastal 1938 keelanud tõlgendada natsismi religioosse kultusena, töötas tuhandeaastase rahuriigi idee klassikalisel apokalüptilisel printsiibil ning ta ise pidas end jumala partneriks, kes käsutab ja täiustab inimkonna seda osa, mis teda huvitab.

Ajaloolane Saul Friedländer leiab, et Hitler ühendas niisugused bioloogilised mõisted nagu degeneratsioon ja puhastus religioossete narratiividega hingehukatusest ja lunastusest.

Burleigh ütleb raamatu lõppsõnas, meie elu võib olla küll igavam kui neil, kes elasid apokalüptilistel aegadel, kuid kindlasti on parem igavleda kui surra enneaegselt ideoloogilise fantaasia pärast.