Paalalinna kooli kauaaegne õppejuhataja lahkub ametist

Viive Tamm ei kahetse tagantjärele ühtegi karjääri kohta tehtud otsust ja lahkub koolist rahuliku südamega. Foto: Aivar Aotäht

17 aastat Paalalinna gümnaasiumi õppejuhataja ametit pidanud Viive Tamm ütleb mõni päev enne ametlikku pensionile saatmist, et tunneb: tema teine elutöö hakkab lõpule jõudma.

Teisipäeval ametlikult pensionile saadetava Viive Tamme kutsus 1993. aastal Viljandi Paalalinna kooli tööle tollane direktor Vello Unt.

Pärast Tartu ülikooli matemaatika ja füüsika teaduskonna lõpetamist ning pedagoogilise praktika läbimist oli Viive Tamm seitse aastat klassi ees lapsi õpetanud ning seejärel töötanud siinses haridusosakonnas, viimati juhataja asetäitjana.

Võrumaal üles kasvanud viie kõrgharidusega lapse ema tunnistab, et tema hing on minekust ärevil. Kui viimase lapse ülikooli lõpetamisel tõdes ta koos mehe Andiga, et elutöö sai valmis, siis praegu on tema sõnul umbes samasugune tunne.

Viive Tamm, kui suure rahuloluga hinges te Paalalinna gümnaasiumist lahkute?

Ma langetasin selle otsuse pärast põhjalikku kaalumist. Esimest korda mõtlesin lahkumise peale 2001. aastal, kui abikaasa Võrumaale minu vanematekodusse alaliselt elama kolis. Siis tekkis küsimus: mida teha? Tookord jäin ma direktor Vello Undi palvel ametisse ning rohkem selle peale ei mõelnud.

Vahepeal on vaim lahkumiseks valmis saanud, mistõttu lähen suhteliselt rahuliku südamega. Minu seisukoht on, et kui kahe aasta jooksul tuleb haridusreformist tingituna sisuliselt uus kool luua, võiksid seda teha inimesed, kes selle tööga ka jätkavad.

Kui palju õpetussõnu te uuele õppejuhatajale Janika Kivistikule kaasa tahate anda?

Nii palju, kui ta neid vajab ja küsib. Ta on seda juba omal algatusel teinud ja vastasin meeleldi. Ette ma küll midagi kirjutama ei hakka, muidu kaob avastamisrõõm ära. Usun, et Janika on selles vallas nii kogenud inimene, et tal palju küsimusi ei tekigi.

Kolleegid räägivad, et hindate kõrgelt pingetevaba läbisaamist ja näete selle nimel vaeva. Kas see vastab tõele?

Jah, hea läbisaamine on tõesti oluline. Seetõttu ei otsusta ma enne midagi, kui olen kõigi asjaosaliste arvamuse ära kuulanud. Kõik arvamused ei pruugi mulle meeldida, aga siis tuleb leida kompromiss. Ühiseid pidepunkte on alati.

Õppejuhatajal on meeldiva sisekliima loomises suur roll, ta ei tohi lasta tekkida eraldiseisvatel sõprusgruppidel. Usun, et olen sellega Paalalinna gümnaasiumis hakkama saanud.

Kolleegid räägivad ka seda, et saate lastega väga hästi kontakti. Kas see tuleneb kaasasündinud võimest või kogemustest?

Ju see ikka mingi võime on, sest pean ennast üsna heaks psühholoogiks.

Eks ma ole selle teema kohta ka üht-teist lugenud, ent rohkem sõltub see oskus vist ikkagi sellest, kas inimene suudab intuitiivselt hoomata, et midagi on viltu.

Lapsed avavad ennast üpris hõlpsalt, mõned ei tee seda lihtsalt esimesel korral. Lapsel peab tekkima sinu vastu usaldus ja tunne, et sa ei uuri niisama, vaid tahad teda tõepoolest aidata. Kogemused aitavad kiiremini jõuda õige küsimuseni, mis lapse rääkima paneb. Näiteks kui murdeeas poiss ühtäkki enam ei õpi ja hakkama ei saa, tähendab see sageli isa kodust ära minemist. Kui ma küsin, kuidas ta isaga läbi saab või mida temaga koos teeb, puhkeb ta nutma ja mul ongi vastus käes.

Te olete tavalist õpetajaametit pidanud suhteliselt lühikest aega. Kas teil on sellest ka kahju?

On küll. Iga kord, kui tundi asendama pean, tahan klassi ette minna.

Teisalt ei pea ma ühtegi enda tehtud otsust tagantjärele valeks. Eduard Trulli pakkumise haridusosakonda tööle minna võtsin vastu seetõttu, et vihikute parandamine käis üle jõu. Mul olid tollal väiksed lapsed, kes läksid üheksa ja kümne vahel magama, ning alles pärast seda sain hakata vihikutega tegelema. Lõpetasin kahe-kolme paiku ja nii iga kord.

Kui palju teid edaspidi Võrumaal Tuuka külas oma vanematekodus näeb?

Ma hakkangi olema põhiliselt Võrumaal ja käin vahetevahel Viljandis. Võimalus armsasse kohta armsa inimese kõrvale elama minna oli kindlasti otsuses üks määrav tegur. Teha on seal palju ja igavust ei tohiks tunda.