2004. aasta kevadel arutlesid kohalikud kontserdikorraldajad «Sakala» veergudel, kas Viljandis tasub rokk-kontserte teha, ning nentisid, et publikut kipub sellistel üritustel nappima.
Festivali tegemine on eelkõige eneseteostus
/nginx/o/2017/06/08/6761849t1h1e5f.jpg)
6. september 2010, 09:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kultuurimaja direktor Tiit Kalmet mainis muu hulgas, et ta on juba mõnda aega mõelnud Viljandis rokifestivali traditsiooni taastamisele. Kolm aastat hiljem, 2007. aasta suvel, tegi aktsiaseltsi Hetika trükitööline Juhan Nöps selle mõtte teoks.
Esimene festival kahe kuuga
Kuigi vahepealsete aastatega oli rokkmuusika populaarsus tasapisi kasvama hakanud, paistis see ettevõtmine paljudele hullumeelsusena. Jah, Nöps oli paaril varasemal aastal organiseerinud folgipeoga ühel ajal Rubiini kinos metal’iüritusi «Antifolk» ja «Mulgi maru», kuid need olid sisekontserdid, pealegi oli linn siis potentsiaalset publikut täis.
Et oma olukorda veel keerulisemaks teha, otsustas Nöps korraldada festivali juba legendiks saanud «Rock Rambi» nime all. Noorele publikule, keda ta eelkõige püüda lootis, ei pruukinud rohkem kui kümme aastat varjusurmas olnud nimi midagi öelda, samas kui vanematel muusikasõpradel olid sellega omad mälestused, mis ei pruukinud uue korraldaja visiooniga ühtida.
2007. aasta tarkusepäeval toimunud nii-öelda uus «Rock Ramp» pakkus rahvale kuulata-vaadata kuut noort bändi, kellest tuntumad olid Vaiko Eplik & Eliit ning Winny Puhh.
Loodetud tuhandest inimesest tuli kohale umbes pool, kuid Juhan Nöps pidas seda esimese korra kohta loomulikuks. «Võib öelda, et alustasime sealt, kus festival omal ajal lõpetas: 11 aastat tagasi oli «Rock Rambil» sama palju kuulajaid,» resümeeris ta tollal «Sakalale».
Ideest teostuseni kulus Nöpsil kõigest kaks kuud, sest esinejate valik oli tagasihoidlik — paljudel bändidel olid selleks ajaks juba plaanid tehtud.
Tänavu sai Nöpsi korraldatav «Rock Ramp» teoks neljandat korda. Festival vältas kaks päeva ning kahel laval esines kokku 19 bändi, enamik neist tuntud ja tunnustatud. Püsti oli telklinnak ja tegutses kaks ööklubi.
Et «Rabarock» jäi tänavu ära, kujunes «Rock Rambist» mõneti ootamatult Eesti suurim rokifestival: publikut kogunes ligikaudu 3500 inimest.
Mängus korteri jagu raha
Kõrvalt vaadates võib niisugune organiseerimistöö paista kui üks lust ja lillepidu. Tegelikult on see aga paras risk. Nagu põllumehel, sõltub ka festivalikorraldajal saak paljuski ilmast, ainult et temal pole kuskilt kompensatsiooni küsida, kui ilm mäkra mängib.
Just nii juhtus mullu. Juhan Nöpsi tabas löök sealt, kust seda poleks osanud oodata: kui seni oli suvi olnud üsna niru, siis festivali ajal oli ilm nii soe ja ilus, et hulk potentsiaalseid festivalikülalisi eelistas rokkmuusikale rannamõnusid.
«Eks see ole igal aastal olnud üks suur loterii, kus on mängus Viljandi mõistes korraliku korteri jagu raha,» nendib mees ise. Ja kuigi mullune miinus annab ennast seniajani tunda, on ta endiselt seisukohal: parem teha kahjumiga korralikku festivali kui kasumiga mingit jama.
Aga miks peaks keegi jändama aastaid asjaga, millega võib kõrvetada saada? Nöps ütleb, et eks see ole eneseteostus. «Õpin kultuuriakadeemias kultuurikorraldust, järgmisel aastal peaksin lõpetama. «Rock Ramp» on mulle väga hea võimalus õpitut kohe praktikas katsetada.»
Mööda ei saa sellestki, et kuna Nöps on juba kaheksa aastat laulnud (kui seda häälitsemist nii võib nimetada) death metal’it viljelevas ansamblis Necro Strike, nägi ta rokifestivali korraldamises ka bändile võimalikku väljundit. Paradoksaalselt jõudis Necro Strike «Rock Rambi» lavale alles tänavu.
13-aastaselt bändi lauljaks
Raske muusika võlus järgmisel kuul 32-aastaseks saava Juhan Nöpsi ära kaks kümnendit tagasi.
«See oli 1990. aasta, kui ühtäkki hakkas meile ohtralt jõudma Poola piraatkassette. Siis pöörasin Michael Jacksonile ja Pet Shop Boysile selja ning hakkasin metal’it kuulama,» meenutab ta. «Toona oli mu kassetiriiul kindlasti pikem kui praegune plaadiriiul.»
Umbes samal ajal tuvastas Nöps endal lauljaambitsioonid ja kui tollane lootustandev kitarrist, praegu Hollywoodis filme tegev Priit Jürjens teatas, et Paalalinnas otsivad ühed kutid oma bändi lauljat, ei mõelnud ta pikalt. Järgnes aastane karjäär ansambli Amok vokalistina. Selle kollektiivi tuntus jäi küll kodulinna piiridesse.
Necro Strike on tegutsenud kaheksa aastat ja praegu on tal vaieldamatult parimad ajad. Antakse rohkesti kontserte ja kevadel ilmus viimaks ometi esimene heliplaat, mis on pälvinud enamasti sooje sõnu. Omal algatusel on bänd saatnud plaate ka piiritagustesse ajakirjadesse ja plaadipoodidesse ning sealsedki arvustused on olnud positiivsed. Millegi ultramoodsaga nad maailma ei raba, kuid see, mida nad teevad, on korralik ja kaasakiskuv.
Bändi suuremat sorti eesmärk on leida sügisel mõni korralik plaadifirma, kelle abiga saaks hakata välisturule murdma.
«See aeg, kui piisas nii-öelda oma lõbuks tegutsemisest, on möödas. Tahaks ikka midagi saavutada,» räägib Nöps.
Illusiooni end bänditegemisest ära elatada tal ei ole, sest tegemist on ikkagi väga spetsiifilise muusikaga.
«Vestlesin mõni aeg tagasi sellise vana bändi nagu Obituary liikmetega ja kui uurisin, kas nad igapäevatööl ka käivad, selgus, et vahepeal ikka. Ometi esinevad nemad suurtel staadionidel ja müüvad palju plaate.»
Enne mullusügisesi kohalikke valimisi otsustas Juhan Nöps liituda Reformierakonnaga ja kandideerida kohalikku volikokku. Pärast Tõnu Juuli riigikokku siirdumist sai mehest, kelle bändi lavaimago hulka kuulub see, et rõivaid pestakse kord aastas, Viljandi volikogu asendusliige.
Mitmekesise kultuurielu poolt
Volikogus peab Juhan Nöps oma peamiseks valdkonnaks kultuuriküsimusi. Tema hinnangul on Viljandi kultuurielu praegu vilgas ja mitmekesine ning on tähtis, et edaspidigi jätkuks siinsete ürituste toetamine.
«Siin on teater, kultuuriakadeemia, pärimusmuusika keskus, rokiklubi... Peale folgi- ja rokifestivali on meil ka vanamuusika- ja kitarrifestival,» loetleb kaks aastat Londonis elanud ja töötanud Nöps kodulinna trumpe.
Viljandi on tema arvates elamiseks ja kultuuriüritusteks lausa ideaalne koht. «Mina ei kavatse siit küll kuhugi minna. Tallinnas oleksid mu kulutused märksa suuremad ja äraelamiseks tuleks palju rohkem tööd teha. Pealegi on siin tunduvalt lihtsam üritusi korralda — konkurents on väiksem ja et kõik tunnevad kõiki, on palju vähem bürokraatiat.»
Viljandis pole Nöpsil oma sõnul kunagi igav olnud. «Pigem on olnud raske end eri asjade vahel jagada,» tunnistab ta ning lisab: «Olen kindel, et järgmise kümne aastaga noorte osa Viljandis suureneb. Paljud uuema aja noored jäävad Viljandisse ja hulk akadeemia lõpetanuid leiab siin rakendust. Nii et Viljandi pole kohe kindlasti koht, kuhu peaks tulema alles pensionäripõlve pidama.»
Eesti muusika populariseerija
Küsimusele, mis on kontserdikorraldajale suurim tänu, vastab Juhan Nöps, et ikka see, kui rahvas rokib ja teda on palju. «Ning loomulikult rõõmustab, et ma saan kaasa aidata eesti rokkmuusika tutvustamisele — igal aastal on leidunud inimesi, kes ütlevad, et nad tulid festivalile vaatama ühte, aga leidsid veel kolm huvitavat bändi.»
Just sel põhjusel ei ole Nöpsil kavas «Rock Rambile» välisesinejaid kutsuda.
Nöps ise on aga tänu võlgu oma elukaaslasele Kristale, kes on kodutöid enda peale võttes võimaldanud tal nii bändi kui festivaliga tegelda. «Samas on vanus juba sealmaal, et järjest rohkem tuleb pühenduda eraelule,» nendib ta.
Kui juba tänamiseks läks, ei saa Nöps mööda oma tiimist, kellega ta «Rock Rampi» korraldab. «Tänu festivalile olen ma palju paremaks ja küpsemaks inimeseks saanud. Festival on näidanud, et kui sa teed õiget asja, tulevad ka õiged inimesed sinu juurde. Kui sa teed festivali 500 inimesele, saad ehk üksi hakkama, kui aga 3500-le, peab sul tiim taga olema. Ja ma olen talle väga tänulik.»
Pole vist mõtet lisada, et järgmise «Rock Rambi» kavandamine on juba alanud.