Harrastusnäitlejad pakkusid kuhjaga lusti

Sürgavere näiteringi rahvas etendas Kuhjaveres Eduard Vilde lustakat tükki «Ärapõletatud peigmehed». Foto: Egon Valdaru / Sakala

Taasiseseisvumispäev. Kuhjavere küla on järjekordsete teatripäevade puhuks pidurüüsse vuntsitud. Heinamaale sisseseatud parkimisplatsil seisab ohtralt autosid. Passaia talu õu on publikust tulvil.

Teiste hulgas jälgivad toimuvat põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ja riigikogu liige Tõnis Kõiv. Teatripäevade patroon Kalju Komissarov naaldub maakivimüürile ning vaatab iga etendust väga tähelepanelikult.

Etendused lõpevad ovatsioonidega

Kõigepealt naerutab rahvast Jõesuu külateater Hugo Raudsepa «Vedelvorstiga». Seejärel astuvad püünele Paide huviteatri näitlejad Jaan Tätte näidendiga «Palju õnne argipäevaks!». Maailmarändurist südametemurdja tükki on põimitud humoorikas armukolmnurk. Ootamatud, absurdile lähenevad lahendused panevad osa publikust ahhetama. «Täitsa lõpp!» kostab nii mõnestki suust.

Nõnda nagu teisedki teatripäevade etendused lõpeb seegi publiku ovatsioonidega.

Siis korjatakse pingid kokku ja nii suuremad kui väiksemad vaatajad kiirustavad mõnesaja meetri kaugusel asuvale avarale Alt-Siimu talu õuele. Selles kauni kodu võistlusel tunnustust pälvinud paigas paitavad pilku kaunis muru, roosid ja veesilm. Modernne elumaja on meisterlikult passitatud vanade kõrvalhoonetega.

Nalja nabani

Kuhjavere teatripäevadel igal aastal kaasa teinud Avinurme suveteatri lavastuses on peaosas juhendaja Malle Pärn ise, kes sedapuhku täidab mehe rolli. Silma hakkavad XVII sajandile iseloomulikud kostüümid.

Lavaloo süžee on pööraselt koomiline. Pärast abielutüli otsustab naine mehele nahatäie eest kätte maksta. Juhuse tahtel kohtub ta ühe jõuka kodaniku teenritega, kes otsivad imearsti. Puuraidur sunnitakse arsti mängima ja ta teeb seda üsna edukalt, kuni lugu kisub eluohtlikuks.

Etendus kutsub vaatajate seas esile tunnustavaid kahinaid ja naerupahvakuid. «Siin on hea publik. Tuleme siia alati rõõmuga,» ütleb Malle Pärn hiljem.

Naabrid on igati tasemel

Saabub Sürgavere näiteringi kord. Tema esitab

Eduard Vilde novelli «Ärapõletatud peigmehed» põhjal valminud tüki.
Külavanem Eero Jänes nendib enne lavaleminekut, et pärast proffe on veidi kõhe esineda. «Peopesad higistavad,» tunnistab ta.

Naabervallast Pärstist Sürgavere truppi näitlejaks värvatud Gustav Siniväli teatab aga bravuurselt: «Me ei lase publikul igavust tunda — lõpetame enne ära.»

Etendus kujuneb meeleolukaks. Mõisahärra kodust ära olles häärberis pillerkaaritavat teenijarahvast etendavad näitlejad mängivad ilmselge mõnuga. Tundub, et mõnes kohas improviseeritakse. Näiteks siis, kui räägitakse jänesenahksetest saabastest.

Meeletu energiaga naerusuine Malle Kukk paneb trallitama kogu trupi ning eesriide sulgumisele järgnev aplaus on isegi vägevam kui see, mille pälvis eelmine näite­trupp.

«Ma ütlen: tublid poisid olete,» lausub näiteseltskonda lava taha kiitma tulnud vanem mees. Gustav Siniväli rivistab trupi üles, sätib oma veneaegse fotosilma fookusesse ja palub ühispildi tegemiseks minu abi.

Hetk hiljem pärin, kui sageli nad üles astuvad ja proove teevad. Selgub, et proovid on kord nädalas ja esinemine kolm-neli korda aastas.

Simman ja vigurmarssimine

Esimese päeva lõpetab Mädara külateater Eduard Petiška mugandusega Vana-Kreeka muistendist «Philemon ja

Baukis». Lühikese etenduse jooksul püüavad ehk kõige enam pilku vägevad kostüümid ja uhked dekoratsioonid.

Seejärel asutakse koos publikuga ansambli Zorbas muusika saatel tantsu vihtuma.

Õhtul on Kuhjavere külamaja juures veel simman ja oksjon. Järgmisel päeval rõõmustab rahvast külamaja terrassil vigurmarssimise ja kontserdiga üles astuv rahvusvaheline noorte puhkpilliorkester Wersalinka.

Elamusi pakuvad veel Sulbi külateater, Rõngu ja Karisilla külaseltsi näitetrupp, Sonda rahvamaja näitering ning Krabi külateater, samuti kaks Viljandimaa näiteringi. Paistu näiteringi loo «Kõik armastavad Roosit» peaosaline on vallavanem Ene Saar, Tänassilma rahvamaja näitering Pupu-Jukud naerutab rahvast Erkki Kõlu anekdootide põhjal tehtud tükiga «Turul».

Koogitelk ja patrooni õpetussõnad

Etenduste vahepeal on publikul võimalik astuda koogitelki, kus pakutakse ümbruskonna talude perenaiste hõrgutavaid küpsetisi. Neist igaühe juures on number. Pärast kookide mekkimist tuleb oma lemmiku number üles märkida ja sedel kasti libistada, sest hiljem on plaanis välja selgitada parim. Minu lemmikuks osutub küpsetis number viis, millesse on segatud magus ja soolane kraam.

Kõigi lemmikut ma välja uurima ei hakka. Nõnda nagu ma ei selgita välja ka seda, kes publiku häältega parima nais- ja meesosatäitja ning parima etenduse tiitliga pärjati. Tegemist on ju harrastusnäitlejatega, nii et neid kõiki on omamoodi nauditav jälgida.

Küllap on nad järgmisel korral veelgi tublimad, sest pärast etendusi jagas Kalju Komissarov neile külamajas nii tagasisidet kui õpetussõnu.