Torupill tegi tüdrukust põneva muusiku

Sandra Sillamaa astus koos mitme ansambliga üles ka tänavusel Viljandi pärimusmuusika festivalil. Foto: Elmo Riig / Sakala

Sandra Sillamaa õpib korraga kahes kõrgkoolis, mängib kolmes bändis ning mõtleb aina uute plaatide ja kontsertide peale. Niisuguse põneva elu juurde on ta jõudnud tänu vanale heale torupillile.

Tänaval mõjub 25-aastane kleenuke ja poisipeaga Sandra Sillamaa ulja tudengina, kes veel viimaseid suvepuhkuse päevi naudib. Hiljutisel Viljandi pärimusmuusika festivalil säras ta aga mitmel laval ja mitmes koosseisus, pannes oma pillimänguga publiku rõõmsalt kaasa elama. Tema pagasis peituvad nii Aafrikas kui põhjamaades seiklemisest saadud kogemused, lisaks muljeid paljudest kontserdipaikadest.

Praegu on Sandra Sillamaa pidama jäänud Viljandisse, soovides rohkem aega pühendada pilliharjutamisele.

Sandra Sillamaa, muusikute elu on suvel tavaliselt väga kiire. Mis teil parasjagu teoksil on?

Tegemist tõesti jätkub. Pärast Viljandi folgifestivali on mul olnud mõni kontsert ansambliga Paabel. Peatselt sõidan kaheks nädalaks Gruusiasse maailmamuusika festivalile. Peale minu on Eestist sinna kutsutud Tõnu Tubli, Karoliina Kreintaal, Anu Taul ja Tarmo Noormaa. Eestlaste kõrval võtavad festivalist osa Armeenia, Leedu, Gruusia ja Türgi muusikud. Teeme nendega koostööd ja anname ühiselt kontserte.

See tõotab tulla põnev retk, sest ma pole varem Gruusias käinud.

Reisimist tuleb teie elus vist kogu aeg ette.

Jah, seda küll. Õpin juba kaks aastat Stockholmis Rootsi kuninglikus muusikaakadeemias pärimusmuusikat ja paralleelselt õpin seda ka Viljandi kultuuriakadeemias. Eelolev õppeaasta tuleb mul veidi teistsugune: olen otsustanud Rootsi õpingutesse aastase pausi teha ja Viljandisse jääda. Olen sealt nii palju infot saanud, et tahan seda nüüd omaette läbi mõelda ja pilli harjutada. Novembris aga lähme ansambliga Ro:toro kolmeks nädalaks Inglismaa-tuurile ja sama pika ringreisi teeme märtsis.

Ega Rootsi kool lõpetamata jää?

Kindlasti mitte — olen ju sihtasutuselt Archimedes ja Eesti haridusministeeriumilt selleks stipendiumi saanud. Täielikult oma raha eest oleks Rootsis õppida raske, sest Stockholmis on elamine kallis.

Õppetöö on selles koolis kõigile sissesaanutele tasuta. Sõel on aga väga tihe: minuga koos kandideeris pärimusmuusika erialale sada inimest ja vastu võeti üheksa. Enamik õppureid on Rootsist, sest tudeng peab oskama rootsi keelt.

Kas teie oskate rootsi keelt?

Minu Rootsi-minek sai teoks tänu sellele, et kandideerisin Viljandi kultuuriakadeemias õppides sinna vahetusüliõpilaseks ja Erasmuse projekti toel õnnestuski mul koht saada. Kui järgmisel kevadel otsustasin sellesse kooli ametlikult  astuda, oskasin juba natuke rootsi keelt.

Praegusel ajal ei saa muusik vist olla enam lihtsalt looja, vaid ta peab olema ka hea mänedžer ja projektikirjutaja.

Jah. Mul tiksuvad kogu aeg peas kuupäevad, millal ja kuhu tuleb rahataotlus esitada, et näiteks järgmise plaadi jaoks raha saada. Eelmisel aastal toodi ka meie Stockholmi kooli õppekavva sisse uus aine «Pärimusmuusika turustamine ja mänedžment», mis peab aitama muusikul vabakutselisena hakkama saada.

Tänapäeval ei piisa enam sellest, kui mängid mõnda instrumenti väga hästi, sest andekaid on palju. Tuleb osata ennast esile tõsta ja oma muusikat levitada.

Kuidas te endale muusikapisiku külge saite?

Kõik sai alguse sellest, et kui olin seitsmeaastane, pani ema mind õppima plokkflöö-
ti — ta töötas Viljandi kultuurikoolis, mis tol ajal asus veel Laidoneri platsi majas, ja seal avati rahvamuusika osakond. Õppisin seda pilli kaks aastat, kuid mulle ei jäänud neist tundidest midagi meelde. Ausalt öeldes vihkasin seda harjutamist. Ühel hetkel ütles õpetaja Ülle Jantson, et ehk peaksin endale mõne teise ala leidma, ning andis mulle viimase ülesande: teha ise üks lugu. Siis läksid mul meeled lahti ja asi hakkas meeldima.

Mis tõi teid torupillimängu juurde?

Kui olin 13-aastane, nägin pärimusmuusika festivalil üht torupillimängijat ja  armusin. Sügisel hakkasin torupilli õppima. Nüüd olen seda teinud juba 12 aastat.

Kultuuriakadeemiasse astudes oli vaja juurde võtta ka üks kromaatiline instrument ja hakkasin mängima sopransaksofoni.

Kes teile torupilli õpetas?

Minu õpetaja oli Cätlin Jaago, kellega praegu mängime Ro:toros. Tema astus samal sügisel, kui mina torupilli õppima hakkasin, kultuuriakadeemiasse. Cätlin käis Ants Tauli tundides ja andis mulle seal kuuldud teadmised edasi. Niiviisi õppisime umbes kaheksa aastat.

Oleme vahvalt edasi arenenud. Torupillimaailm on Eestis veel paljuski avastamata: see instrument pakub rohkesti võimalusi, mida keegi pole seni kasutanud.

Kas muusikakool jäi teil vahele?

Muusikakoolis pole ma tõesti käinud. Õppisin pilli kuulmise järgi, nootidest ei teadnud ma midagi. Alles enne kultuuriakadeemiasse astumist võtsin muusikakoolis aasta aega teooriatunde.

Kus te üldhariduskoolis käisite?

Põhikoolis käisin Jakobsoni gümnaasiumis, siis läksin aastaks Belgiasse vahetusõpilaseks ja pärast sealt naasmist astusin maagümnaasiumi. Selle kooli loominguline õhkkond sobis mulle rohkem.

Seejärel otsustasite oma elu ka edaspidi muusikaga siduda ja astuda kultuuriakadeemiasse.

Vahepeal tuli mul teha valik spordi ja muusika vahel. Mängisin viis aastat Viljandi Tulevikus jalgpalli. Olin väravavaht ja näpud said kogu aeg haiget. Siis tuligi mul otsustada, kas jätan jalgpalli või muusika, sest need kaks ala kokku ei sobi. Valisin muusika.

Gümnaasiumi ajal käis mul muidugi veel tuhat mõtet peast läbi, näiteks et hakkaks tantsijaks või psühholoogiks. Muusika tundus aga lõpuks nii loomulik valik, et viisin paberid vaid kultuuriakadeemiasse.

Millistes koosseisudes te praegu mängite?

Aktiivselt osalen kolmes kollektiivis. Need on Ro:toro, Paabel ja Rootsi-Eesti trio Sw(f)Est.

Ro:toro sai alguse 2004. aastal, kui meil tekkis Cätlin Jaagoga mõte oma bänd luua. Varsti ühinesid meiega Silver Sepp oma kaussidega ja Marko Mägi, kes mängib sopransaksofoni. Cätlin, Silver ja Marko on lõpetanud kultuuriakadeemia ning töötavad seal õppejõuna. Tänavu suvel liitus Ro:toroga veel kitarrimängija, kes õpib samuti akadeemias.

Ka Paabel on välja kasvanud kultuuriakadeemiast. Kui sellega 2007. aastal alustasime, siis õppisime kõik esimesel ja teisel kursusel. Olin siis just Aafrikast tulnud. Sattusime kokku tänu ühele projektile, millega käisime Põlvas rahvamuusikatöötluste festivalil. Et saime sealt peapreemia, siis mõtlesime, et võiksimegi kokku jääda.

Bändi nimi on Paabel seepärast, et meil on seal üsna segane seltskond: poisid õpivad džässi ja mina pärimusmuusikat. Leppisime kokku, et ei sea endale muusikas piire. Meie lood sünnivad põhiliselt nii, et istume minu vanemate juures saunas ja improviseerime.Vahel läheb meil päris pikalt seal vaidlemise ja proovimisega.

Mida te Aafrikas tegite?

Sattusin sinnagi tänu ühele projektile. Selles osales kolm noort muusikut nii Eestist, Norrast kui Elevandiluurannikult. Olime üheksakesi kaks nädalat Norras ja tegime koos bändi.

Seal tekkis mul mõte, et vahva oleks minna Aafrikasse uute tuttavate kooli vaatama. Läksingi. Kohapeal tuli välja, et see ei ole meie mõttes akadeemia, vaid lihtsalt üks maja, millest kodusõda oli just üle käinud. Koolis oli 34 õpilast.

Viibisin seal kaks kuud ning õppisin peamiselt Lääne-Aafrika tantse ja trumme.
Muidugi jättis mulle sügava mulje seal valitsev vaesus. Inimesed on seal toredad, kuid nende ellusuhtumine on hoopis teine — aeglane ja rahulik. Algul ei suutnud ma sellega harjuda.

Kas bändidel läheb praegu hästi?

Meil läheb väga hästi, sest rahvamuusikat avastatakse järjest rohkem.
Paabeliga hakkame varsti tegema uut plaati, mille anname välja oma viiendaks sünnipäevaks. See on kahe aasta pärast. Et tulemas on stuudioalbum, hakkame selleks varakult valmistuma.

Paabeliga on meil käsil ka suur projekt, mis kulmineerub järgmise aasta suvel Leedus  üliõpilaste laulu- ja tantsupeol «Gaudeamus». Helilooja Tauno Aints on kirjutanud seal esitatavatele lauludele seaded ja meie mängime neid bändiga kooridele saateks. Kevadel salvestasime juba ühe demo, mille järgi saavad koorid talvel laule õppida.

Järgmisel suvel mängime Saueaugul jälle etendusel «Küüni täitmise lood ja laulud», mis sel aastal ära jäi.

Ro:toroga hakkame talvel kolmandat plaati salvestama ja tuuritama.

Kas teie kodu jääb praegu ikka Viljandisse?

Jah, elan siin Lutsu tänaval.

Mulle meeldib Viljandis. Eesti on nii väike, et Viljandist on igale poole kahe tunni tee. Kui olen kusagil reisil ära käinud, on siin jälle hea rahulik olla. Ja siingi toimub ju aina kontserte ja üritusi.

Olen õnnelik, et saan teha seda, mis mulle meeldib, ja sellest on võimalik ka ära elada. See on tore elu.