Pikki aastaid Olustvere ametikoolis mesindust õpetanud ning viimasel ajal mesinike kursusi korraldavad Jaak ja Marje Riis tunnistati mullu sügistalvel aasta mesinikeks.
Õpetajad aitavad algaja mesiniku järjele
28. august 2010, 11:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olustvere kooli mesinduseriala õpetajad olid nad aastatel 1980—1994. Siis see eriala kaotati ja nüüd ei koolitata mesinikke enam üheski Eesti õppeasutuses. Küll aga korraldatakse neile kursusi. Neist kõige järjepidevam on olnud perekond Riisi «Hobimesiniku aastaring».
Nullist alustajatele
Nimetatud kursus on mõeldud neile, kes soovivad kodustes tingimustes mesilasi pidama hakata. Aasta jooksul on viis õppepäeva: esimene neist mais, kui mesilased hakkavad tarudest väljas käima, ja viimane järgmisel kevadel.
Õppepäevade vahel peetakse kursuslastega sidet telefoni ja meili teel.
Jaak Riis selgitab, et esimesel õppepäeval räägitakse muu hulgas mesilaste talvitumisest ja kärgede säilitamisest, aga ka sellest, mida mesilasperet ostes tähele tuleb panna. Järgmisel kokkusaamisel kahe nädala pärast õpetatakse mesilasperet laiendama. Kolmandal õppepäeval augustis näidatakse, kuidas käib kodustes tingimustes mee vurritamine, ning neljandal korral, sügisel, pannakse mesilased talvituma. Viimasel õppepäeval vaadatakse, kuidas mesilased on talve üle elanud.
Kursus leiab aset Tääksi lähedal Põllussaare talus, kus peetakse ka koduloomi ja -linde. Sealses mesilas on esindatud erisugused tarutüübid ning olemas on mesindusvahendid ja muu õppetööks vajalik.
«Huvi kursuse vastu on suur: kohe, kui selle välja oleme kuulutanud, on grupp täis. Korraga saame õppima võtta 25 inimest — kõik peavad ju mahtuma tarude juures toimetama,» nendib Jaak Riis.
Asjahuviliste seas on eri vanuses mitmesuguste elualade esindajaid kõikjalt Eestist. «Kõige noorem on olnud 17- ja vanim 82-aastane. Palju on olnud selliseid inimesi, kellele on mesitarud päranduseks jäänud, kuid kel mesinduse vallas mingeid kogemusi pole,» räägib Marje Riis.
Kauaaegsed mesinikud on Eesti mesinduses viimasel ajal täheldanud põlvkondade vahetumist.
Korpustaru saak on parem
Samuti on nad märganud, et muutuma on hakanud tarutüüp: kui seni peeti mesilasi enamasti lamavtarudes, siis nüüd minnakse hoogsalt üle korpustarudele.
«Energilisi noori mehi huvitavad praegu ainult korpustarud,» tõdeb Jaak Riis. «Korpustaru toodab tunduvalt rohkem mett, vahe võib olla isegi mitmekordne.
Sinna sobivad Itaalia ja Kraini rassi mesilased on rahulikud ega kipu inimesi nõelama. Samuti on rahulikud ja koguvad suurt saaki Eestis üha rohkem levivad Bucfasti tõugu mesilased.»
Koos teiste entusiastidega on Jaak ja Marje Riis sihiks seadnud Eesti mesinduse arendamise ja mesilaste tõuaretuse.
«Praegu kirjutatakse projekti, et hakata tõuaretusega tegelema riiklikult tunnustatud tasemel. Plaanis on kasutada Kraini ja Itaalia rassi ning Bucfasti tõugu,» kõneleb Jaak Riis.
Tõuaretus on tema jutu järgi väga oluline saagikuse suurendamiseks, aga vähe tähtis pole ka soov aretada võimalikult rahulikke mesilasi. «Usun, et kui nõelatasaamise hirm enam nii suur ei ole, tuleb uusi tegijaid mesindusse juurde.»
Jaak ja Marje Riis lõpetasid 1975. aastal Olustvere põllumajandustehnikumi mesinduseriala esimese lennu.
«Siis suunati meid tööle Roosna-Allikule, kus hoolitsesime koos kahe abielupaariga ühismajandi 460-perelise mesila eest. 1980. aasta sügisel kutsus Olustvere tehnikumi toonane juht Aadi Künnapuu meid mesindusõpetajaks,» meenutab mees.
Õpivad aina edasi
Ta märgib, et tõenäoliselt ei hakata Eesti koolides enam eraldi mesinikke õpetama, sest see on liiga kitsas eriala. Küll aga jagatakse Olustveres mesindusteadmisi põllumajanduse ja loodusmajanduse õpilastele. Seda tööd on Jaak Riis teinud viimased 15 aastat. Samuti andis ta Eesti mesinike liidu ja Euroopa Liidu toel välja raamatu «Mesinduse oskussõnastik».
«Meile tundub, et mesinduse oskussõnad hakkavad ära kaduma. Tahame, et need ikkagi säiliksid,» põhjendab ta.
Marje ja Jaak Riis on veendunud, et tänapäeval tuleb elus hakkamasaamiseks ennast kogu aeg täiendada, ning nad on seda printsiipi ka järginud. Õpetajaametit pidades lõpetasid nad mõlemad põllumajandusülikoolis agronoomia eriala. Marje Riis lõpetas 1992. aastal veel Tartu ülikoolis pedagoogika eriala ja kaitses 2002. aastal sealsamas pedagoogika teadusmagistri kraadi.
Pärast seda, kui Olustvere ametikoolis mesinike õpetamine lõpetati, jäi kahel mesinduse eriala õpetajal tööd väheks. Nüüd ütleb Marje Riis, et iga lõpp on uus algus: 1999. aastast on ta olnud rakkes haridusministeeriumis kutsehariduse peaeksperdi ametis.
«Ametnikutöö kõrvalt on aga väga mõnus kättpidi mesinduse juures olla,» tunnistab naine ning jälgib koos abikaasa Jaaguga õnnelikult mesilindude lendu Põllussaare talu ümber.