Mulgimaa servas Paistu vallas Sepa talus elab kirglik mootorihull, restaureerimishaigusse nakatunud mees, kelle käe all on uue elu saanud palju vanu tsikleid ja autosid.
Igas autoromus on peidus uhke limusiin
22. juuli 2010, 08:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii nagu Tallinn kunagi valmis ei saa, ei lõpe ka Sepa talu peremehe Enno Ööveli vanatehnika taastustööd. Vaevalt on tal üks tsikkel või auto sõidukorda saadud ja läikivaks poleeritud, kui juba nõuab tähelepanu järgmine.
Autod ootavad oma korda
«Te oleks võinud tulla järgmisel nädalal,» sõnab Enno Öövel, enne kui asub meile oma varandust näitama. Parasjagu on tal pooleli 1975. aasta Mercedes Benz 280 CE tehnohooldus ja iluravi. Ilma polstrite, katete ja ratasteta masin näib poolalasti vrakina, ent saab meistrimehe jutu järgi peagi kenasti sõidukorda ja asub peremeest lõbusõitudel teenima.
Järgmisena saab Ööveli käe all tõsisema turgutuse 1950. aasta BMW 340 ning uueks saada ihkab veel tükkideks harutatud 1940. aasta Mercedes.
Kui pärin, millega tehnikahull oma põhisõidud teeb, selgub, et 20 aastat vana Ladaga. «See kannatab sõita ja hooldada küll. Kere on hästi säilinud ja roostet pole kusagil, sest enne minu kätte sattumist polnud see auto talviti sõitnud,» kiidab mees, lisades, et 15 aasta pärast jõuab seegi masin vanasõiduki staatusesse. Piir on 35 aastat.
Kui tuleb välja, et Öövelite pere jalgrattadki on uunikumid, näib see loomulikuna. «Elukaaslase kasutada on 1939. aasta Crescent ja endale leidsin Saaremaalt 1954. aasta Riga-10 meesteka. Kummagi taastamiseks ei kulunud palju aega. Sain need väga heas korras kätte,» räägib Enno Öövel.
Liikluses teistele jalgu ei jää
Garaažis on ka Enno Ööveli uhke tsiklipark. Majesteetlikumad on 1930. aastal välja lastud 500 ccm Harley Davidson ja 1942. aastal Ameerika sõjaväele valmistatud Harley Davidson WLA, veidi häbelikumana seisab seina ääres väike naiste Jawa.
«Tsiklitele panen hääle sisse üsna harva. Suvel käin mõne korra näitustel ja vanatehnika kokkutulekutel või sõidan sõpradele külla, tarvis ju vahel eputada ka,» muheleb Öövel. Ta märgib, et tema Harleydel on piisavalt võimsust, et tänapäeva liikluses teistele jalgu jäämata sõita.
1914. aasta tsikkel
Silm läheb Enno Öövelil särama siis, kui ta kõneleb garaažinurgas tolmu koguvast rariteedist — külgkorviga 1914. aasta Royal Enfieldist. Paraku ei oska ta öelda, millal leiab mahti kaunitari renoveerida. Õigupoolest on see ratas seal taastamist oodanud juba mitu aastakümmet. «Õnneks võtavad tsikliromud vähe ruumi,» muheleb tehnikamees.
Ta tõdeb, et renoveerimiseks kuluvat aega ennustada on väga keeruline, sest tavaliselt kujuneb töömaht arvatust palju suuremaks. «Alati ilmneb, et veel mõnda detaili on vaja kõpitseda,» jagab ta oma kogemusi. «Kui midagi teha, siis ikka nii, et töö oleks korralik ja asi hiljem kestaks.»
Masinate keretöid ja iluravi teeb mootorihull suure hoole ja armastusega. «Enno on naerunäoga, tõsine, tore ja tegus mees. Kui midagi teeb, siis korralikult ja täpselt,» iseloomustab teda Suure-Jaani lähistel elav Eesti eakaim vanade tsiklite taltsutaja Heino Reinjärv.
Pisik hakkas külge lapsepõlves
Niikaua kui Enno Öövel end mäletab, on ta alati tehnika vastu huvi tundnud. Juba lapsena uuris ta põhjalikult selleteemalist kirjandust, mida leidis vanatädide pööningult, ning keskkooli ajal käis autojuhist sõbraga komandeeringus kaasas ja vedas Gaz-51-ga kruusa. «Tollal ju miilitsaid teedel eriti polnud ja sai üsna muretult sõita,» meenutab Öövel.
Huvi mootorite ja lendamise vastu viis ta keskkooli järel Daugavpilsi sõjakooli, kus ta õppis pommituslennukite elektrikuks. Seejärel töötas Öövel pikki aastaid ringijuhina Viljandi pioneeride majas, kus ta oli juba poisikesena foto-, moto- ja mudellennukiringides osalenud. Täiskasvanueas oli tal võimalik töö ja hobi ühendada.
Öövel jutustab, et kuigi ringid algasid õhtupoole, veetis tema seal mudeleid ehitades terve päeva. Leivaraha teenimiseks vedas ta korraga lennukite, autode, laevade ja rakettide mudelite valmistamisega tegelevaid ringe. «Üle-eestilistel mudelite võistlustel olid meie poisid kõik kõvad tegijad. Ehitasin neid ka ise ja olin mudellennuspordis kümme aastat vabariigi koondises,» räägib ta.
«Sel ajal remontisime veel sõbraga pioneeride majas keldriruumi ära ja hakkasime seal tsikleid restaureerima. Ringipoisid nägid seda pealt ja nii mõnigi neist muretses ka endale vana tsikli,» meenutab Öövel. Pärast pioneeride majast lahkumist töötas ta autoteeninduses mehaanikuna.
Uunikumisõit on pidupäev
Restaureerimisega hakkas mees enda sõnutsi tõsisemalt tegelema 1972. aastal, kui nägi Ida-Saksa tehnikaajakirja «Jugend und Technik» tagakaanel pildiseeriat korda tehtud mootorratastest.
«Tollal kulus palju aega ka mööda külasid sõitmisele ja vana tehnika otsimisele,» räägib Enno Öövel. Peale tsiklite huvitasid teda eakad sportautod ning alates 1975. aastast käis ta nendega Lätis vanatehnika kokkutulekutel. Samuti astus Öövel 1976. aastal Eestis asutatud vanasõidukiklubisse ning on sestsaadik klubi üritustel kaasa löönud.
Öövel nendib, et vana asja nähes tuleb talle kohe silme ette pilt, milline see võiks olla taastatuna. Just see paneb teda kirglikult meisterdama ja nuputama. «Kui midagi valmis saab, on rõõm suur. Aga tegemine ise on vähemalt sama vahva,» ütleb Öövel.
«Vanade masinatega sõitmas käin suhteliselt harva. See-eest on need korrad tõelised pidupäevad,» lisab ta naeratades.
Varem pikki aastakümneid raha teenimiseks autosid remontinud ja nii eesti kui soome tellijatele vanatehnikat restaureerinud Öövel tõdeb lõpetuseks rõõmsalt, et vanas põlves on ta vaba mees ning saab rahus enda masinate taastamisele keskenduda.