Põhja-Norra kutsub lumetriibuliste mägede ja keskööpäiksega

Keskööpäike Gullesfjordi kämpingus. Kell on Norra aja järgi pool üks. Foto: Helgi Kaldma

Olin kesköist päikest näinud Vorkutas ja Koola poolsaarel. Aga midagi täiesti uut tundus olevat selles, kui päike öösel kell pool kaks Norra aja järgi veel motelli majakesi ja mäekülgi kuldas ning tormleva mägijõe kaldal inimesed otsekui päevavalguses virgeks jättis.

Tromsøsse keskööpäikse kätte jõudmise eel oli seljataha jäänud peaaegu kaks täispäeva kestnud sõit pikuti läbi Soome põhja suunas, sealjuures üsna pikka teed Rootsi piiril, kuid kordagi sellesse riiki põikamata.

Lopsakad kuused ja kased olid asendunud vaevakaskede ja pajuga, mis viletsamas pinnases vastu peavad. Kõrgemal kadus ka nende kahvatu rohelus, jättes taevasse pürgiva kivi sambla katta või päris paljaks.

Kosed ja keskööpäike

Siin-seal ilmestasid kaljuseina kitsad kosed, kandes jää sulamisest tekkinud vee ülalt alla. Teel pidurdasid bussi liikumist üksikud põhjapõdrad, mõni kilomeeter edasi aga juba terve kari — suuremas osas emasloomad oma lastega.

Lõpuks olime 350 kilomeetri kaugusel põhjapöörijoonest. See koht paikneb Alaskaga samal laiuskraadil, aga tänu soojale hoovusele on Tromsø suur sadam jäävaba ja ülikooli botaanikaaias leiab avamaalt rododendroneid. Jaanuaris on seal keskeltläbi neli kraadi külma. Lumekihi paksus on seevastu ulatunud 2,4 meetrini.

Meid majutatakse Tromsø lähedale punaseks värvitud puumajakestest koosnevasse motelli, igaühte neli inimest. Käes on sealse aja järgi (meie omast tund taga) kesköö, kuid motelli keskus ja meie majakesed säravad alles päiksevalguses. Kaks tundi hiljem, kui me lahesopis üht juubelit tähistame, on päike veel kinni ühe madala puu ladvas ning hommikul särab ta uues ilus. Tromsøs kestab polaarpäev 18. maist 26. juulini.

Keskööpäikest naudime viiel ööl. Kui praegu seal klõpsitud pilte ja neile jäädvustunud öiseid kellaaegu vaatan, siis polekski nagu midagi erilist. Nende hetkede juurde kuuluvate tunnete kogemiseks tuleb sõita mitme tuhande kilomeetri kaugusele ning ühtlasi peab vedama päikeselise ilmaga.

«Olete õnneseened. Minul oli see paljude sõitude juures esimene kord, kui ei sadanud vihma,» sõnab meie giid Kristel Vaino.

Tromsø, mida põhjamaa Pariisiks kutsutakse, ei jäta külmaks ka siis, kui seal parajasti külm on. Linn paikneb kümne kilomeetri pikkusel saarel, mida ühendab maismaaga kilomeetrine ja peaaegu poolesaja meetri kõrgune sild. Seal elab 60 000 inimest ning seal asuvad maailma kõige põhjapoolsem ülikool 6000 tudengiga, kalatehased, polaar­muuseum ja suur botaanikaaed. Muuseas selle kivistel nõlvadel õitsevad 30. juunil rododendronite kõrval kullerkupud ja kukitsad.

Tromsøst läks oma kuulsatele maadeuurimisretkedele Roald Amundsen. Kesklinna ehib tema nälestussammas.

Vaatamist väärib Jäämere katedraal, mis ehitati 1965. aastal ja koosneb pealtnäha jääplokkidest. Polaarmuuseum aitab mõista, missugust elu siin kandis talviti elati ja elatakse, ning sõit köisteel 420 meetri kõrgusele linna kohale annab paigast hea ülevaate.

Varem on siin elanud saamid, ent tänapäeval on raske hinnata, kes millisest rahvakillust pärineb — rahvarõivaid kantakse ju vaid teatud puhkudel.

Sõidame Lofootidele

Sõidame mandrilt Vesteråleni saartele ehk tõlkes maaribale läänes. Need on omavahel ühendatud pikkade ja kõrgete sildadega ning bussis istujal on raske hinnata, kus üks neist lõpeb ja teine algab. Ees, vasakul ja paremal avanevad vaated, mis iluotsija hingetuks muudavad.

Saartel tegeldakse põhiliselt kalandusega ning see paistab teelisele kätte: kümnemeetriste jadadena seisavad majakobarate kõrval meie rõuguredeleid meenutavad, ent kõrgemad redelid. Kesksuvist püügi- ja müügiaega arvestades on need enamasti tühjad, aga ripuvad ka hiiglaslikud tursapead, harvem näeb kala.

Järjest kasvab turismi osa: saarte teedel liigub üsna palju suuri reisiseltskondade busse.

Veealuse tunneli järel ootab ees Norra kõige kaunim saarestik Lofoodid (tõlkes ilvese jälg). See ala hõlmab seitset suuremat saart. Need on Austvågøy, Gimsøy, Vestvågøy, Flakstadøy ja Moskenesøy. Vaerøy ja Røst paiknevad kaugemal merel. Lofootide kogupikkus on 170 kilomeetrit ning idast läände sirutuvad saared on kui pärlid paela otsas.

Lofoodid tähendavad puhta ja läbipaistva veega fjorde, kus leidub isegi peene rannaliivaga ujumiskohti, ning teravaid mägesid, mis tõusevad müürina merest, kusjuures paljudelt on kui terava noaga osa kattekihist maha lõigatud ning peegelsile kalju alasti jäetud. Aga leidub ka rohelisi rannatasandikke ja fjordide vesi võib siin-seal olla ise värvi, koguni erkroheline.

Ajakiri «National Geogra­phic» avaldas mullu oktoobris maailma olulisimate reisisihtide nimekirja. Norra fjordid olid teist korda selle tipus. Lofootidel elab 25 000 inimest, seal käib aasta jooksul 180 000 turisti.

Sõidame mööda Storfjordi äärt ning maastik vaheldub kui kinolinal, kuigi detailid on enam-vähem ühed ja samad. Kord on paremal kõrge, altpool samblaga kaetud mägi ja selle jalamil tee ning vasakul katab randa mäest pudenenud kivirüsi. Siis on kaljune nägi risti ees ning paremal ilmestavad teeveert pihlakapõõsad ja fjordivett pisikesed saared.

Kui üle tee kummarduva kalju alt läbi läheme, avaneb vaade kohaliku tähtsusega sadamahoonele, mille üht äärt raamivad üsna karmid sinetavad mäed. Kurvid on üsna äkilised, sõltudes tee tegemisel ette jäänud kaljudest. Ja peagi sõidame kui vee keskel, kahel pool saarekesed.

Nõnda võiks seda teed kirjeldada lõpmatuseni. Praegu, paar nädalat pärast reisi, aitavad nähtud ilu meenutada fotod.

Ilusad teed on seal viimase aastasaja saavutus. Norral on kombeks arendada mitte üksi olulisi keskusi, vaid kogu riiki. Giid nimetas ka summasid: teedele ja teistele avalikele rajatistele kulutatakse tänavu 20 miljardit Norra ehk 35 miljardit Eesti krooni.

Kui meil mattuvad aiad kevadel viljapuude õitemerre, siis Lofootidel ja kaugemalgi ilmestavad nukumaju meenutavaid heledaid elamuid madalad pihlakad — õuna-, kirsi- ja ploomipuud seal ju ei kasva. Muru säratab meie võilille asemel enamasti tulikas.

Elame kalurimajakestes

Kui Lofootide tipus Å külas ehk maailma lõpus käidud, põikame kõrgete kaljude vahel peituvasse Nusfjordi külla, kus peatume endistes kalurimajakestes ehk rorbudes. Veebruarist märtsini elavad neis kalurid, hoides seal ka oma kalastustarbeid, suvel üüritakse need turistidele.

Satun lahesopi kohal vaiadele ehitatud majja, kus on kolm kitsast tuba, ühisköök ja avar panipaigana toimiv esik, mille auguliste põrandalaudade vahelt vaatab vastu vesi. Aga kalalõhna ei tunne.

Nusfjord on üks paremini säilinud kalurikülasid ja seal näeb ka XIX sajandil ehitatud hooneid. Küla kuulub UNESCO kultuuripärandi nimekirja.

Kõnnime lahesoppi ääristavatel laudteedel ja külmetame isegi paksudes kampsunites, aga paadisõiduvõimalusest ei saa ometi loobuda. Paadid pole need, millega meie inimesed on harjunud: mõlad on üllatavalt pikad ja tulle pole hoopiski. Oskajad kiruvad, kuid ei jäta fjordil sõitmata. Oskamatudki lähevad. Nemad ei kiru, nad on lihtsalt hädas. Ühel reisisellil õnnestub ka üsna suur kala kätte saada.

Ja siis, kui kesköö on ka Norra mõistes käes, aga nii väljas kui sees valitseb päevavalgus, algab reisigrupi kasutada olevas kõige suuremas ruumis laulupidu — bussiseltskonna ühe osa moodustavad Viljandi Koidu koori lauljad, peale nende on teisigi koorilaulukogemusega reisiselle ja tavapäraseid eesti laule oskavad kõik. Dirigent Allar Jakobson meil on, kuid sellises summas pole juhti vajagi, ainult vahel õiget helistikku tabama. Meil on ka orkester: bussijuht ja firma Oma Buss üks omanikke Ants Koppel on kitarri kaasa võtnud.

«Laev tõstis purjed üles öises fjordis» kõlab giidi soovil, mõistagi laulab ta ise südamest kaasa. Esimeste hulgas kõlavad ka «Viljandi paadimees» ja «Ma tahaksin kodus olla». Lihtsamad koorilauludki kantakse ette.

Kui ühislaul on ehk tund aega kestnud, pakub üks äsja randunud jahtlaeva seltskond, üheksa inimest, end osaliseks. Niigi on kitsas, kuid ära nad mahuvad. Ja kui isehakanud koor valib üleeuroopalise tuntusega laule, üürgavad prantslased reipalt kaasa. Kui ootame neilt vastulaulu, esitab sümpaatne tütarlaps oma kodupaiga Bretagne’i hällilaulu.

Missugune on norralane?

Palju jääb siin kirja panemata, näiteks viikingimuuseum, mis rajati alles mõnikümmend aastat tagasi väljakaevamistel leitud muististe alale, raske käik mööda astmelist ja järskude nõlvadega kiviplatood Svartiseni jääliustiku juurde ning meie reisijuhi Kristel Vaino põnevad päevade alustused ja lõpetused kas luuletuse või tuntud teose väljavõttega. Temalt saime ka teada, missugune on norralane, sest palju neid isiklikke kokkupuuteid tegevust täis planeeritud bussireisil ikka olla saab.

Niisiis missugune on norralane?

Norralastele endile meeldib uskuda, et nad on lihtsad inimesed, kelle käest on kerge abi paluda ning kelle põhiväärtused on ausus ja otsekohesus. Nad ei suurustle. Nad söövad lihtsat toitu, enamasti piima, leiba, juustu, kartulit ja liha. Joovad nad nii põhjuse kui põhjuseta «eluvett», mis on tehtud kartulist, 40 kraadi kange ja pistetud laagerduma näiteks Ameerikast toodud kirsivaati.

Enamasti on nad väga haritud: Norra haridustase on üks maailma kõrgemaid. Nad loevad palju ja nende kodudes leidub kohalikku kunsti, põhiliselt õlimaale ja litograafiat. Nad ei kasuta tiitleid ega peenutsevaid nimetusi. Talvel kannavad kampsunit ja suvel riietuvad praktiliselt. Nad teevad meelsasti käed mullaseks ja uitavad palju looduses, usuvad inimõigustesse, seaduse jõusse ja võrdõiguslikkusse.

Piisab sellestki, et öelda: norralane on ilus, nagu on seda tema kodumaagi.