Sööme sõnu: Kuidas sünnivad revolutsioonid?

Foto: Üllar Priks / Sakala

Keskkoolipäevil kupatati meile ladina keelt õpetama õbluke Tartu ülikooli tudeng. Nägi teine välja nagu nukk. Pikkust oli tal ehk napilt poolteise meetri jagu ja näos sätendasid suured pruunid silmanööbid nagu kaisukarul. Mitukümmend silmapaari saatis haudvaikuses pingest lapilise näoga neiu teekonda klassiukselt õpetajalauani ning kõik jäid põnevusega pedagoogi esimest sõnavõttu ootama.  

Ja siis see tuli. Helinivoo oli selline, nagu piiksuks abitu hiir, kellele ähmis perenaine on vatiteki peale visanud. Loomulikult oli õpilastel nalja kui palju ning mõne eluvenna õhku visatud vaimukused sundisid õrna pedagoogi paaris järgmises tunnis käed üles tõstma ja, selg ees, lahkuma. Veidral kombel ootas sama saatus ka järgmist tudengit, keda meid harima saadeti. Alles kolmas õpetajahakatis suutis meil korralikult kõrid pihku haarata ja pead teadmisi täis toppida.

Tagantjärele targutades: meie teguviisi ei õigusta miski, aga nõrgad juhid sünnitavad mässumeelt. Jagugu meile siis neid arukaid liidreid, kelle järel sammudes õigel teel püsida.