Aimla looduskeskuse juht Mihkel Maala juba ootab maja ees, kui külaseltsi juhataja Piret Tiirusson autoga õue sõidab. Nagu kokkulepitult istub sealsamas külamees Hillar Mutli, põlvedel paks fotomapp.
Küla teeb ettevalmistusi 460. aastapäevaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
7. augustil tähistab Aimla küla 460. aastapäeva. Suuremad mõtted on varem läbi mõeldud, nüüd tuleb täpsustada kõike, mis puudutab peopaika. Pidu peetakse küla keskel looduskeskuse õues, aga kui peaks vihma sadama, siis vanades mõisahoonetes, mis ringina õue ümbritsevad.
Suur maakividest tall on varemgi kogunemiste korral ja väljapanekutele varju pakkunud ehk nagu loodusmaja juht ütleb: seal leidub alati midagi, mis on looduse uurimise ja metsarahvaga seotud, kas siis seenenäitus või miski muu. Ühes seinas paelub pilku pannoo, millel võimutseb haavapuu. Avara ruumi teises otsas seisavad pikad lauad ja pingid.
«Kas põrandalaudu ei saaks koomale lükata? Daamid võivad pidukingades põrandapragudesse kinni jääda,» näeb seltsi juhataja ohtu. Peaasi aga: vanas tallis on ruumi nii oksjonit kui simmanit pidada.
Läbi ootamatult tekkinud vihmaseina tormavad peo üle arupidajad õue teise serva maakivise ja silikaatseina vahele ehitatud kitsasse ruumi.
«Kümme aastat tagasi vooderdasime selle ruumi vaipadega ning panime üles suviti siinmail tegutseva Vilja Prometi maalinäituse,» ütleb Piret Tiirusson küla 450. aastapäeva meenutades. Nüüd jääb see pealinna kunstnik kõrvale ning ruum saab teistele, kes oma töid välja pakuvad.
Kasutusse võetakse ka teisi hooneid, nagu ammuilma tühjana seisev meierei ja äsja oma otstarbe kaotanud postimaja.
Hooned ja nende otstarve aja kuludes muutuvad, nagu muutuvad inimesedki.
«Oli aeg, mil siinsesse meiereisse tõi piima sada lehmapidajat. Praegu pole Aimlas ainsatki lehma, on ainult üks hobune ning mõned koerad ja kassid. Külarahvas saab oma piima, koore ja või linnast,» räägib põlise Sepa talu peremees Hillar Mutli.
Õpetajana leiba teeninud mees on ringiga kodupaigas tagasi ning mullu sügisel märkas ta kahjutundega, et peredes leidub vanu fotosid, mille kohta keegi ei tea, kes on pildil ning millal ja mis puhul neid on pildistatud. Nõnda rändavad ahju pilte täis albumid.
Hillar Mutli hakkas fotosid koguma ja neisse selgust tooma ning avastas muu hulgas, et Aimla kunagises niinimetatud triangulatsioonitornis on keegi teinud suurepäraseid pilte õlgkatusega majade kogumist.
Praeguseks on paksu punaste kaantega mapi vahel umbes tuhat pilti. Selle viib koguja lõpuks muuseumi.
Hillar Mutlil on oma külast ka pikemaajaline ülevaade. Tema teada ulatub Aimla ajalugu XIII sajandisse. Keskajal asus külas kirikkabel, mille viimased jäänused Võidu kolhoosi traktor metsa alla lükkas. Olid ka palvemaja ja kool.
1550. aastal pantis ordumeister Wilhelm Fürstenberg asula 3500 Riia marga eest Vana-Võidu omanikule Johann von Wrangellile. Peaaegu poolteist sajandit, kuni riigistamiseni 1920. aastal, kuulus Aimla mõis Fersenitele. Praegu vaieldakse selle üle, kas see oli karjamõis või mitte.
Paljugi on olnud. Kõige rohkem on elu muutnud siiski viimane sajand.
«Aimlas asus 1942. ja 1943. aastal sakslaste staap ja siin paiknes ka vangilaager. Külainimesed püüdsid end ohtu pannes nälgijaile süüa viia. Vange tapeti,» jutustab Hillar Mutli.
Vene võimu küüditamislaine järel asutas küla hirmu sunnil Tasuja kolhoosi. Nüüdseks on samas paigas olnud Võidu kolhooski üsna kauge ajalugu. Ent Aimla põllud kasvatavad endiselt vilja. Tõsi, paljudel põldudel laiutab raps, mis oli aastakümneid tagasi siinmail tundmatu taim.
Ka suur osa talumajapidamisi on alles. Paljud neist on väga ilusad, näiteks Hillar Mutli enda Sepa talu, mis pürib koos rajatud kiviaedadega kauni kodu tiitlile.
1601. aastal oli Aimlas revisjoni kirjas 5 ja 1681. aastal juba 19 talu, kus elas 258 inimest. Praegu elab küla 24,22 ruutkilomeetril 89 inimest. Neile võib meelevaldselt lisada küla lõunapiiril paikneva Riiassaare küla 29 inimest, sest nood tegutsevad paljudel puhkudel koos Aimla rahvaga.