/nginx/o/2016/01/29/4949115t1h9eda.jpg)
/nginx/o/2010/07/27/409181t1h2053.jpg)
Kui mullu oli õunu ja marju rohkesti, siis tänavu jääb saak enamikus paikades nigelaks, sest talvine krõbe külm tegi aedades palju kahju.
Õuna- ja marjaaedade saak on kesine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuse juhataja Ave Kikas on täheldanud, et marjaaedades said kõige rohkem kahjustada vanemad taimed, samas kui viljapuudest räsis külm enim just hiljuti istutatuid. «Maasikapõldudel oli peale külmakahjustuse mureks see, et taimed jäid sula maa ja niiske pinnase tõttu ummuksisse.»
Vanemteadur Toivo Univeri sõnul sai paljudele viljapuudele saatuslikuks asjaolu, et õhutemperatuur langes kohati 30 külmakraadist madalamale. Oma osa oli tema jutu järgi ka sellel, et mullu oli enamikus paikades väga suur saak ning puud ei jõudnud korralikult talveks valmistuda.
«Mitmel pool tabas pikaajaline külmalaine täislehes õunapuid ning suuremal või vähemal määral said kahjustada kõik enam levinud viljapuuliigid. Isegi mõni vanem sõstraistandus on kannatada saanud,» räägib Univer.
Ta ütleb, et aednikud märkasid esimesi talvekahjustuse tundemärke kevadtalvel võrasid harvendades.
Lõunast tulnud on õrnemad
Toivo Univeri tähelepanekut mööda külmusid pirnikollektsioonis ära Lääne-Euroopa uued ja Eestis aretatud talveõrnad sordid. Kahjustused oli suuremad ka mitmel õuna- ja ploomipuu sordil.
«Talvest said rohkem kahjustada noored puud ja kandeealiste puude oksad, mis mullu vilju kandsid. Samuti mõjus halvasti sügisene liigniiskus,» nendib Univer.
Rääkides maguskirssidest, tõdeb vanemteadur Heljo Jänes, et kõige rohkem kahjustas külm noorte istanduste maapealseid osi. «Need osad, mis olid lume all, jäid kenasti alles, ent maapealsed osad tuli ära lõigata.»
Toivo Univeri sõnul hävisid talveõrnemate sortide vanemad puud täielikult, aga nooremad külmusid samuti vaid lumepinnani.
«Vastupidavamatel sortidel hävisid ühe- ja mitmeaastased oksad. Tüvele ja põhiokstele tekkisid külmalõhed ja- laigud,» kõneleb ta. «Õigesti toimisid aednikud, kes varakevadel turgutasid talvekahjustusega puid tavapärasest tugevama lämmastikväetise annusega. Jaanipäevaks on puude talvekahjustuste ulatus selge ja neid tuleb ravitsema asuda.»
Hävinud puu lõika tüvetüükale
Toivo Univer märgib, et kui noortel, kuni kolme aasta vanustel puudel võra hävis, tekkisid tüvel asunud uinuvatest pungadest uued võrsed.
«Hävinud puu peaks tüvetüükale tagasi lõikama. Lõikehaav on tarvis haiguse okste sisse tungimise vältimiseks katta pookevaha või õlivärviga. Tagasilõigatud tüvest tuleks alles jätta paar-kolm lopsakat võrset ja siduda need tüvetüükale või toekepile. Toestamata lopsakad võrsed tormituule korral murduvad,» õpetab ta ning soovitab järgmisel kevadel valida tüvetüükal kasvavatest üheaastastest kultuurvõrsetest (okstest) kõige sobilikumad uue võra kujundamiseks.
Kindlasti soovitab Univer ladva tagasi lõigata nendel puudel, mille tüve läbimõõdust on kahjustatud rohkem kui neljandik. «Sel juhul on kindel, et puu täielikult ei taastu, võraosa jääb talveõrnaks ning puu hävib talvel juba 20—25-kraadise pakase korral.»
Tüvetüüka soovitab Univer eemaldada kaldlõikega samal või järgmisel kevadel — vanematel viljapuudel eemaldatakse võrast kuivanud kolletuvate lehtedega oksad.
«Lõige tehakse tüvepikenduse või jämeda põhioksa lähedalt. Osaliselt hävinud okstel tuleks lõikekohaks valida tipu poolt vaadates kõige ülemine lopsakas võrse,» räägib teadur ning lisab: «Soovitan vaadata, kas lõikehaavas on noor heledam puidukude ringikujuline või ainult osa ringist — viimasel juhul paraneb puu visalt.»
Lõikehaavad kata korralikult
Väikesed külmalaigud tüvel võivad Univeri jutu järgi paraneda ka abita. Suuremate külmalaikude ravimiseks on soovitav lõigata surnud kooreosa kuni terve puidu ja terve kooreni välja.
Toivo Univeri sõnul paranevad talvekahjustusega puude haavad visalt ja puidu haigustele vastupanu võime väheneb. Seepärast tuleks tüve ja okste lõikehaavad katta pookevaha, õlivärvi või haavapeitsiga.
«Suuremate lõikehaavade puhul võib kasutada Forkerti määret ehk savi ja veise väljaheite segu ning määrde paremaks püsimiseks võiks ravitsetud tüve kotiriidega kinni siduda,» õpetab teadur.